Esimene aasta täis

12. septembril 2007 nimetas Keskerakonna juhatus mind Edgar Savisaare ettepanekul erakonna peasekretäriks. Järjekorras kolmandaks. Esimene Keskerakonna peasekretär oli Küllo Arjakas ning seejärel Kadri Simson (Must). Aasta on olnud põnev, täis väljakutseid - pakkunud just emotsionaalselt palju.

Tänan senise koostöö eest ja loodan südamest jätkuvatele meeldivatele ühistegemistele. Tänud erakonna esimehele, juhatusele, büroole, fraktsioonile, piirkondadele ja osakondadele, perele ning sõpradele. Paneme koos edasi!

Lisan siia lõppu ka oma kõne aasta tagasi septembri lõpus Karksis toimunud erakonna volikogus peetud kõne teksti, mis tänagi veel päevakohane tundub.

Austatud erakonnakaaslased!
2003. aasta detsembris tõdes tollal verivärske Keskerakonna peasekretär Kadri Must Kesknädalas ilmunud artiklis järgmist: „Ma olen kindlal seisukohal, et Küllo Arjakas on olnud kõige professionaalsem peasekretär kogu Eesti taasiseseisvumise perioodi vältel“.
Sellele avaldusele järgnes Kadri selgitused, miks temast sai Arjakase mantlipärija.
Eesti Keskerakonna kolmanda peasekretärina tööd alustades olen veendunud, et Kadri Must omakorda on olnud neil muutusterohkeil ja vahel ka keerulistel aegadel silmapaistvaim, energilisim ja asjatundlikem peasekretär. Püüangi vastata sissejuhatuseks paljusid teist ja Eesti avalikkust huvitavale küsimusele: mis andis mulle kindluse ja julguse saada Kadri mantlipärijaks?

Kuigi see võib tunduda kõrgelennuliselt, aga ma meenutan sellega seoses ühte 20. sajandi algul kogu Eesti ühiskonna käekäiku mõjutanud kultuuriliikumise Noor-Eesti juhtmõtet: „Noorus kohustab!“ Noorus tõepoolest kohustab, sest kuigi elukogemust võib nappida, korvab selle entusiasm ja riskivalmidus. Olen Keskerakonnaga seotud olnud pea 8 aastat. Esimesed sammud poliitikamaastikul tegingi koos Keskerakonna Noortekoguga, juhtides kaksaastat Suure-Jaani klubi. Kandideerides 2002. aastal kohalikku linnavolikokku ja valituks osutudes sai mulle üsna pea selgeks ning andis kindlustunde, et kui valin poliitikaga tegelemise ja seon end ennast Keskerakonnaga, siis olen õigel teel. Töötades linnavolikogu esimehena, erakonna regiooni koordinaatorina ning ka Viljandimaa suurima valla kultuurinõunikuna on mulle selge, et suuri ja olulisi asju saab teha ja läbi viia vaid pühendunud ja ühtehoidva meeskonnaga. Just seesama tegus ning kokkuhoidev Keskerakonna meeskond andiski mulle julguse võtta vastutusrikas peasekretäri roll.

Minu nimetamine Eesti suurima partei peasekretäriks oli niinimetatud suurele meediale kindlasti üllatus ja tekitas vastakaid tundeid. Oma seniste tegemiste tõttu on tulnud mul ka varem anda intervjuusid nii ajalehtede veergudel, raadios kui teles, kuid olukord oli nüüd sootuks teine. Teised teemad, teistsugune tähelepanu. Sellega tuleb harjuda. Keskerakond peabki ajakirjanduslikuks peavooluks kujunenud poliitilisele intriigitsemisele vastama enesele kindlaks jäämise ja algatuslikkusega.

Erakondi eristab klubilisest tegevusest nende selge orienteeritus valimistele. Valimistel otsustatakse, kas erakond saab mandaadi võimuteostamiseks ja seeläbi ka oma valijate huvide esindamiseks või mitte. Ükski erakond ei lähe valimisi kaotama, ükski erakond ei lähe enne valimisi opositsiooni. Eesti üks suurimaid erakondi, Keskerakond ammugi mitte. 2009.aasta toob kahed valimised – oktoobris kohaliku omavalitsuse volikogudevalimised ning enne seda juunis Euroopa Parlamendi valimised. Sinna on vähemkui kaks aastat. See tähendab, et nendeks valimisteks tuleb hakata valmistuma juba täna. Peasekretäri ja erakonna büroo ülesanne on ühelt poolt lihtne ja selge: tagada kogu organisatsiooni tõrgeteta toimimine, alates osakondadest üle piirkondade ja lõpetades parlamendi fraktsiooni, volikogu ja juhatusega.

Kuid teiselt poolt muudab selle lihtsuse ja selguse raskesti täidetavaks avalikkuse kõrge ootus Keskerakonna suhtes, erakonna mastaapsus,traditsiooni sügavus ning ühiskonna keskpositsioonist tingitud alatine rünnatavus. Kes on keskel, peab arvestama nii parema kui pahema poolega. Seda, mis on Keskerakonna tugevus – hoida ühiskonda ja riigi poliitikat tasakaalus – püütakse tema oponentide poolt näidata nõrkusena.

Sellest tuleneb peasekretäri ja kogu büroo nö täiendav kohustus – hoolitseda Keskerakonna sidusa ühtsuse eest. Mida ma selle all silmas pean? Aga seda, et büroo, juhatuse ja volikogu ideed, otsused ja kavad jõuaksid iga erakonna liikmeni. Ja teiselt poolt, et iga erakonna liikme, huvirühma, fraktsiooni ettepanekud, mõtted ja tegevus leiaksid tagasiside erakonna nö katuselt.

Juba rõhutasin, et erakond ei ole klubi. Ja kuigi Keskerakond kasvas välja rahvaliikumisest, Rahvarindest, mille 20 aasta tähistamine meil seisabjärgmisel aastal ees – siis ometi ei ole me ka liikumine. Ma väga loodan,et need kohustused, mis mulle erakonna peasekretärina, lasuvad, leiavad mõistmist ja koostöövalmidust kõigi erakonna funktsionäride poolt. Me oleme täpselt nii tugevad, kui tugev on iga meie erakonna lüli.

See on öeldud kontekstis, milles Keskerakond täna tegutseb: olla silmapaistev ja kitsaskohtadele tähelepanu juhtiv opositsioonijõud. Õnneks on koalitsioonierakonnad, peamiselt Reformierakond selle viimase meile suhteliselt kergeks teinud. Pean silmas seda, et kitsaskohti,tegematajätmisi ja vääriti tegemisi jagub küllaga – aktsiisitõusud, mis survestavad omavalitsusi, segane või lausa olematu välispoliitika, inimvaenulik ettepanek tõsta pensioniiga, tahtmatus tegeleda tõsiselt liigse alkoholitarbimisega, segadused Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukoguga ning rääkimata kõikvõimalikest hinnatõusudest, mis nüüd juba kahjuks uudistes igapäevasteks saanud. Seda loetelu võiks jätkata.

Erakonna büroo plaanis ongi oluline koht erakonna sisese sünergia, see tähendab vastastikusest toimest saava võimenduse suurendamine. Me loodame seda saavutada koolituste korraldamiste, intensiivsema infovahetuse ning ettevõtmiste koordineerimisega.
Erakonna peasekretärina ei tahaks ma end aga ette kujutada kuiva bürokraadina, kelle ülesandeks on käske ja otsuseid täita ning üksnes büroo tegevust korraldada. Tahaksin tunda ikka seda, mis mind omal ajal Keskerakonda tõmbaski – loomingulist ja mõttepinge olemasolu.

Lõpetuseks veelkord noorusest. Jah, see kohustab. Jah, nii mõndagi teeb see ettevaatlikuks. Aga ma võin lohutada nii iseend kui ka oma vanemaid kolleege– noorus on ainus voorus, millest kuldses keskeas ja vanaduses jääb meeldiv mälestus.

Usalduslikule koostööle lootes. Keskerakonna uute võitude ja kestmise nimel!