Rääkides Herman Simmi kirevast karjäärist ei saa vaikida ka tema suhetest erinevate poliitiliste seltskondadega Eestis. Ega te ei kujuta ju ette, et niisugust ametialast karjääri ja seda pikka aega oleks olnud võimalik teha ilma poliitilise toetuseta?
Olen uurinud selle loo ajalugu. Saan aru, et kõik algas 90-ndate esimesel poolel, kui tookord Isamaalaste või nende parempoolse tiiva hulka kuuluv minister Kaido Kama nimetas Simmi ootamatult politseiameti peadirektoriks. Küllap see oli tookord paljudele üllatus. Viidatakse aga, et Kama oli toonase presidendi Lennart Meri lähedane soosik ja arutas just temaga läbi kõik personaliküsimused. Usun, et Ando Leps saaks sellest tähelepanekust uut indu Meri ning tema lähikonna idasuhete valgustamisel. Kui Simmi ei oleks pandud äkki nii kõrgele kohale, siis oleks tõenäoliselt ära jäänud tema järgmised edutamised kaitseministeeriumis või vähemalt oleks olnud hoopis raskem neid avalikkusele põhjendada. 1995. aasta kevadel aga läks siseministeeriumit juhtima Edgar Savisaar ning sellega oli ka Simmi saatus selleks korraks otsustatud. Savisaarel oli vaja panna politseiameti etteotsa niisugune inimene, kes suudaks uuendusi läbi viia ning oleks oma töös ka teistele autoriteediks. Nii ta vahetaski Simmi välja Ain Seppiku vastu.
Järgmine etapp Simmi karjääris oli seotud Koonderakonnaga. Koonderakond oli tookord võtnud positsiooni, et kõigile, kes vabastati töölt Keskerakonna juhitavatest ministeeriumitest, tuleb leida kõrged töökohad Koonderakonna juhitavates ametkondades. Sellega muudeti mehed Koonderakonnale lojaalseteks, aga samal ajal vastandati neid Keskerakonnaga. Nõnda kutsusidki Andrus Öövel ja Robert Lepikson Simmi enese juurde ja paigutasid ta kaitseministeeriumis ühele võtmepositsioonile.
Kolmas etapp Simmi karjääris on seotud Reformierakonnaga. Meedia on häbelikult vaikinud sellest, et Simm oli lähedane ka selle parteiga. Pidi ta ju leidma enesele sooja koha pärast Koonderakonna kokku varisemist. Tema karjääri tipp oli 1999. aastal kui ta kandideeris kohalikel valimistel Saue linnas. See oli formaalselt küll valimisliidu nimekiri, kuhu ta kuulus, aga tuntud reformipoliitikute Märt Raski ja Orm Valtsoni nimed räägivad iseenda eest. Rohkem Simmi valimistele Reformierakonna nimekirja ei kutsutud, sest mehel ei olnud karismat ning Sauelgi sai ta vaid 15 häält. Reformierakonna toetus jäi tema jaoks aga kestma kuni selle õnnetu päevani, mil tuli välja Herman Simmi tegelik pale.
Küllap panete tähele, et on asju, millest Simmi puhul ei taheta rääkida. Üks neid teemasid on just nimelt tema seos poliitiliste ringkondadega. Ka seda tasub silmas pidada kui võtta teemaks tema eduka ametialase karjääri tagamaad.
Veel mõned tähelepanekud: Õigus on Mart Helmel, kui ta soovitab, et peaks üle kuulama kõik Simmi soosinud ametnikud. Olen nõus ka Jaak Aaviksooga, kes avaldas äsja arvamust, et eelarvevaidlusi selle loo taha ei peidetud. Simmil olid nii head suhted Eesti poliitilistes sfäärides, et mul ei ole vähimatki kahtlust - kui Simmi spioonitegevuse oleks paljastanud meie kodused ametkonnad, siis küllap see lugu oleks ka ära summutatud. Simmi ei oleks kindlasti mitte "ohvriks" toodud. Veel vähem oleks sellisel viisil püütud summutada eelarvevaidlusi. Selleks viimaseks otstarbeks oleks ilmselt leitud mõni sobivam ja valitsuskoalitsioonile mugavam tegelane - näiteks Keskerakonnast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar