Tänastest uudistest saame lugeda, et Pärnu linnapea Mart Viisitamm jääb Lääne ringkonnaprokuratuuri menetluse alla, kuna praeguseks kogutud materjalide pinnalt puuduvat alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks.
Iseenesest pole selles uudises midagi üllatavat, kuna prokuratuurile on alati keskerakondlased erilist huvi pakkunud ning kummalisel kombel kipuvad neid puudutavad menetlused reeglina venima. Tahtmatult meenub siinkohal kurikuulus Panovi juhtum, mille puhul väntsutati süütut meest aastaid, enne kui riigiprokurör tõendite nappusel süüdistusest loobus ja Vladimir Panov õigeks mõisteti. Vahepeal oli aga meie „vaba“ ajakirjandus jõudnud inimese juba mitmeid kordi süüdi mõista.
Kusjuures politsei vahistas keskerakondlasest abilinnapea Panovi esialgu ainult 48 tunniks. Tallinna keskkriminaalpolitsei juht Andres Anvelt kinnitas tookord 2003. aastal, et keskkriminaalpolitsei jõuab talle selle ajaga süüdistuse esitada. Tegelikkuses venis „õiguse mõistmine“ aga absurdselt pikaks ning ligi 5 aastat väldanud protsessimine meedias ja kohtus lõppes Panovi õigeks tunnistamisega.
Riigi peaprokurör Norman Aas väitis toonast juhtumit kommenteerides, et kui kõik kohtu alla antud isikud süüdi mõistetaks, oleks Eesti õigusriigist väga kaugel. Ta lisas veel, et seadus ja prokuröride ametieetika eeldavad seda, et süüdistus esitatakse juhul, kui süüdistuse esitamise hetkel on kogutud tõenditele tuginedes isiku süüdimõistmine tunduvalt tõenäolisem kui õigeksmõistmine.
Mulle isiklikult Norman Aasa mõte väga meeldib. Süüdistuse esitamisel peab süüdimõistmine olema tunduvalt tõenäolisem kui õigeksmõistmine. Loogiline, kas pole? Täna käitub prokuratuur aga vastupidi. Pole küll väga tõendeid, aga esitab kahtlustuse või süüdistuse ära ja siis hakkavad vaatama, kas selleks tegelikult ka põhjust ja alust oli.
Aga mis ikkagi juhtub, kui inimest süüdi ei mõisteta? Menetleme viis aastat ja siis ütleme: „Sorry, keegi kuskil sai millestki valesti aru. Oleme sõbrad edasi.“ Mis siis, et süütult mehelt on võetud tema tervis, väärikus ja hea nimi.
Üldse on Eestis tekkinud kaks tõemonopoli, mis mitte kellegi ees oma tegevust põhjendama ei pea – nendeks on meedia ja prokuratuur. Mõlemad võivad omale lubada ükskõik milliseid väljaütlemisi ja tegusid, kuid tagantjärgi ei vastuta nende õigsuse ja eetilisuse eest mitte keegi.
Lähiajalugu on kahjuks näidanud, et prokuratuur on kõike muud kui eksimatu. Samuti ei tohiks koheselt kahtlustuse või süüdistuse esitamisele järgneda meediapoolset avalikku hukkamõistu. Minu teada kehtib Eestis siiski endiselt süütuse presumptsioon.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar