Omast võttest selili

Eelmise nädala neljapäeval Postimehest alguse saanud süüdistustega Edgar Savisaare aadressil on järgnevate päevade ja tundide jooksul tegelenud kogu Eesti meedia. Ja hoolimata sellest, et tegelikult jooksid jutud mõjuagendiks olemisest õhust tühjaks juba sama päeva pealelõunaks, püütakse teemat ikka elus hoida. Mitmed küsimused on vastuseta.

Miks just praegu?

Üks esimesi küsimusi, millele vastust otsiti, oli küsimus sellest, miks see skandaal puhkes just praegu. Kas see on seotud lähenevate valimistega?

Postimehel on õigus, kui nad kirjutavad, et keskerakondlased aimasid midagi sellist ette. On juba saanud tavaks, et midagi sellist toimub Eestis enne valimisi, kui paremerakondadel on vaja mobiliseerida oma toetajad. Muidugi olime ka sel korral valmis, et tõenäoliselt mingisugune rünnak Keskerakonna vastu tuleb.

Konkreetse ajahetke valiku kohta on erinevaid teooriaid.

Kas on ikka juhus, et kõik sai alguse päev peale seda, kui kohtus kukkus läbi üks kõmulisemaid korruptsiooniprotsesse keskerakondlase Mart Viisitamme vastu. Endine Pärnu linnapea mõisteti õigeks.

Õigeksmõistev kohtuotsus mõistagi ajalehtede esikülgedele ei jõudnud.

Teise põhjusena on välja toodud ajalehes Kesknädal avaldatud andmeid IRL-i poliitikute mahhinatsioonide kohta. Omanike Keskliidu kaudu on osad selle valitsuserakonna poliitikud teinud oma isiklikku valimiskampaaniat, kasutades selleks riigi raha. Raha eraldajaks on aga poliitikute erakonnakaaslane, majandusminister Juhan Parts.

Kas Savisaare vastu esitatud süüdistused võisid olla IRL-i kättemaksuks?

Kolmanda põhjusena on toodud välja seegi, et uuel aastal, kui valimisteni on jäänud veel loetud nädalad, ei tunduks selline skandaal enam üldse usutav. Praegu aga veel tundub inimestele, et valimisteni on palju aega ja seos valimiskampaaniaga on nõrgem.

Kes teema ette söötis?

Küsimus selle kohta, kes ikkagi oli Postimehele valeinfot edastanud allikaks, on mõistagi oluline. Võimalusi on kolm – president, peaminister või siseminister ja nende kaastöötajad.

Ma ei usu, et presidendi kantselei selle asja taga on.

Presidendi pressipealik Toomas Sildam võib olla solvunud keskerakondlase Kalle Klandorfi peale selle eest, et viimane on välja toonud tema võimalikud seosed nõukogude luureteenistustega. Ta pole neid väiteid muide ka otseselt ümber lükanud. Kuid sellegi poolest peab Ilvese kantselei arvestama, et Keskerakonna suur esindatud volikogudes üle Eesti tähendab, et võimalikus valijameeste kogus tuleva aasta sügisel, sõltub praeguse presidendi jätkamine oma ametis suurel määral ka Keskerakonna toetusest.

Ei, nende huvides sellise vandenõu korraldamine ei ole.

Ma pole kindel, et selle asja taga on otseselt Stenbocki maja. Esiteks pole ju kahtlust, et Postimehes ilmuva uudisloo allikaid otsitaks just Mart Kadastiku hea sõbra Andrus Ansipi kantseleist. Kui selle taga oleks Reformierakond, oleksid nad vähemalt asja mõnesse teise toimetusse sokutanud. Teiseks aga pole Rosimannus nii rumal, et mitte näha ohtu, et sedavõrd ülepingutatud süüdistused võivad lõpuks osutuda vaid veeks Keskerakonna veskile, mis võib Keskerakonnale teenida mäekõrguse hulga hääli.

Üle jääb siis siseminister Marko Pomerants IRL-ist, kes küll ise väidab, et oli lume all kui pauk käis. Aga võib-olla sellepärast jäigi riik nii jänni lumetormiga, et siseminister Pomerants oli samal ajal sedavõrd ametis intriigi punumisega, et ei pannud ilma akna taga tähelegi? Just IRL püüab praegu meeleheitlikult levitada versiooni justkui oleks info Postimehele ette söötnud hoopis keskerakondlased ise.

Selliseid keskerakondlasi on mul küll keeruline ette kujutada, kes teadlikult ründaksid oma erakonna positsioone enne Riigikogu valimisi.

Jah, kõnekas on seegi, et Mart Laari olevat nähtud neljapäeval Riigikogu kohvikus Erki Niiles Krossi seltsis ajalehti lugemas. Meestel olid laual värske Kesknädal ja Postimees ja midagi nad arutasid. Hiljem oli just Kross see, kes kiirustas tegema kõige agressiivsemaid avaldusi – justkui väljendades Laari mõtteid, aga esitledes neid kui endi omi. Ning just Kross püüab praegu avalikkuses teemat elusana hoida.


Postimees nurka surutud

Huvitav on ka Ansipi käitumine, kes tõmbas Postimehel sama päeva õhtuks vaiba alt. Kui lugeda Tuuli Kochi artiklit tähelepanelikult, siis võib igaüks veenduda, et viidatakse justkui eksisteeriks konkreetne paber, mis ajalehe väiteid kinnitab. Sellistes asjades ei saa endast lugupidav toimetus lubada hooletusvigu. Küllap on iga sõna sellises artiklis mitu korda üle loetud.

Kohe avalõigus kirjutatakse: “Eesti presidendi, peaministri ja siseministri käes on kaitsepolitsei teabeettekanne...” Ning pisut hiljem: “Riigijuhtidele esitatud dokumendi kohaselt on Savisaar...”

Mingit kahtlust ei jää, et jutt on füüsilisest paberist, mis on riigijuhtide käes, dokumendist, mis on neile esitatud. Ilmselt selline info ka Postimehe toimetusse kellegi suu läbi jõudis.

Kuid Eesti Päevaleht sai samal päeval prokuratuurist vastuse, et mingit riigisaladuse lekkimise kaasust antud juhul pole. Järelikult, kas sellist dokumenti pole olemas olnudki või siis ei sisaldu selles seda, mida Postimees väidab, et sisaldub.

Juba sama päeva õhtul virutas Ansip Postimehe nina ees ukse lõplikult kinni, teatades, et “Postimehes märgitud kirjalikku ettekannet ei ole olnud.”

Jah, peaminister kiirustas täpsustama, et sel teemal on talle suuliselt ette kantud, kuid igaüks saab aru, et see pole enam tõsiseltvõetav info, kui allikatena märgitakse anonüümseid keskerakondlasi, kes on rääkinud midagi inimestele, kes on omakorda rääkinud sellest Ansipile. Või siis mingeid jutte kusagil.

Seda kui keegi kuskil ütles, kellelegi ja midagi, nimetatakse kuulujuttudeks. See pole enam tõsiseltvõetav alus suurtele pealkirjadele suurimas päevalehes, mis võivad pöördumatult kahjustada Eesti ühe tuntuima poliitiku head nime.

Päev hiljem teeb Postimees halva mängu juures head nägu ja kirjutab, et riigijuhtidele tehti suuline ettekanne, nagu poleks nad kunagi mingist dokumendist kirjutanudki.

Ei, seda asja peaks ikka selgitama põhjalikumalt. Sest kuidas ikkagi sellise pommuudise avalõik juba samal päeval valeks osutub ning ajaleht seda isegi kuidagi ei kommenteeri.

Räägime erakondade rahastamisest

Et neljapäeval välja käidud versioon ei pidanud vastu isegi õhtuni, siis püütakse nüüd kõigest väest viia juttu erakondade rahastamisele. Savisaar polegi mingi mõjuagent, kuid käis erakonnale Moskvast raha küsimas. Seda kiirustavad kõik kiiresti taunima, nagu oleks see fakt vaieldamatu.

Esiteks, summa, millest jutt on olnud, on ikkagi täpselt sama, mida küsiti õigeusu kiriku ehituse toetuseks, mis lõpuks ka Venemaalt kirikule lubati ja mille kohta sõlmiti täiesti avalik leping.

Ning lisaks puhtpraktiline küsimus.

Kuidas küll kujutatakse ette, et Keskerakond oleks sellisel moel saadud raha oma bilanssi toimetatud? Kui olekski edasi antud mingid kohvrid rahaga, nagu Postimees kriminaalromaani stiilis ülevaates kirjeldab, kuidas oleks selle eest saanud tasuda Keskerakonna arveid?

Kas Postimehe ettekujutuses oleks ma Keskerakonna peasekretärina käinud mööda linna ja maksnud rublades meie koostööpartnerite arveid? Kaua ma oleks midagi sellist saanud märkamatult teha? Ja milline on tõenäosus, et üle 20 miljoni krooni üleöö ilmumine Keskerakonna kasutusse poleks äratanud tähelepanu?

Huvitav, kuidas küll oleks selliseid andmeid sisaldavat kvartaliaruannet interpreteeritud Riigikogu nö kapokomisjonis, mis erakondade rahastamise üle järelvalvet peab?

See on mõistusevastaselt suur summa.

Tegelikult näib nii, et antud juhul on Keskerakonna vastased ootamatult kiiresti omast võttest selili prantsatanud. Jah, püütakse teha halva mängu juures head nägu ja püütakse isegi selgitada, et tegelikult tegi Postimees Savisaarele teene. Nagu sedastab Argo Ideon – Savisaar on jälle fookuses.

Tegelikult juhib kogu see segadus vaid tähelepanu kõrvale oluliselt, milleks on Eesti ees seisvad väljakutsed – kontrolli alt väljunud hinnad, endiselt kõrge tööpuudus ja Eesti inimeste toimetulekuraskused.

Võib-olla ongi eesmärk neid arutelusid vältida, nagu ikka. Hirm Venemaa ees on piisavalt irratsionaalne ja emotsionaalne, et varjutada valimistel tegelikult oluline küsimus – milline valik oleks Eesti inimestele vaid kahe kuu pärast toimuvatel kasulikum?