IRLi küsitlus maksis vähemalt 2,5 miljonit krooni

Täna oli meedias taas juttu Isamaa ja Res Publica Liidu valimiseelsest „küsitlusest“. Sel korral ei kirjuta ma mitte selle ankeetküsitluse olemusest, usaldusväärsusest ega selle narrusest vaid maksumusest. IRLi peasekretär Vaher teatas peale meediakanalite pinnimist, et nende küsitlus maksis vaid üle 100 000 krooni. Vaher teeb nalja? Või siiski mitte? Võibolla maksiski see küsitlus erakonna jaoks vaid 100 000 krooni ning ülejäänud miljonid maksis mõni IRLi sõbralik MTÜ, näiteks Omanike Keskliit.

Kuna ka mina olen oma töös kokku puutunud reklaamiga ja selle postitustega siis toon siia oma arvestuse, kui palju tegelikult nimetatud „purusilmaajamise“ küsitlus maksma võis minna:

trükk – 560 000 ankeeti x 0,5 krooni = 280 000 krooni
postikanne – 560 000 postkasti x 0,3 krooni = 168 000 krooni
tagasisaadetud ankeedid „makstud vastus“ – 60 000 ankeeti x 5,5 krooni = 330 000 krooni
reklaam (teles, internetis, ajalehtedes) – reklaamimahtu hinnates ca 1,2 miljonit krooni
auhinnad vastanutele – 60 000 auhinda x 10 krooni tükk = 600 000 krooni

KOKKU: 2 578 000 krooni

Arvutustes on toodud pigem minimaalsed hinnad, näiteks ei ole mulle täpselt teada, kui suures mahus nad ikkagi sel teemal reklaami ostsid, aga mind jõudsid need parlamendi esimehega tehtud telereklaamid ikka lõpmatuseni ära tüüdata.

Ega Vaherit otsesõnu valetamises ka süüdistada ei saa, ta ütles, et küsitlus maksis üle 100 000 krooni, nõus, ka kaks ja pool miljonit on üle saja tuhande.

Jälgin huviga, kas KAPO ja Prokuratuur minu blogi sissekande peale ka arvamusi ja selgitusi omavahel ja meediaga vahetama hakkavad, nii nagu seda Keskerakonna puhul mõnede Ekspressi väljamõeldiste peale on tehtud.

Esiteks võimekus, siis piirid

Nagu võiski arvata, siis Riigikogu valimiste kampaanias hakatakse poliitilistes aruteludes taaskord keskenduma haldusreformi läbiviimisele Eestis. Meie naaberriik Läti teostas oma haldusreformi küllaltki jõuliselt. Arutelud, kas Eestis peaks kasutama samasugust lähenemist ja süsteemi, vältavad paljuski siiani. Kindlasti ei tohi me võtta Eesti kaarti, seda kaheksaks ruuduks voltida ning tekkinud joonte järele reformi teostada. Vajame analüüse, mis ei laseks haldusreformi läbi viia mõtlematult ja kahju tekitades. Oluline on ka veel see, et eristada tuleks haldus- ja haldusterritoriaalset reformi.

Eesti omavalitsuspoliitikaga palju tegelenud ning Sisekaitseakadeemia õppejõuna töötanud Raivo Kaik on minu poolt välja käidud mõttele liita Võhma linn Suure-Jaaniga kirjutanud vastuseks, et haldusreformi läbi viies on väga oluline järgida ajaloolisi kihelkondade piire.
Olen täiesti nõus, et ajalooliste piiride arvestamine on oluline ja seda tulebki võimaluse korral teha. Siiski ei saa me kõiges lähtuda just kunagistest kihelkondadest. Aeg on edasi läinud ning piirkonnad arenenud erinevalt. Seega ei ole mõtet läbi viia reforme, mille tulemusena liidetakse toimetulekult nõrgad piirkonnad veelgi nõrgematega. Nii võime saada tulemuseks suured omavalitsusüksused, mis kiirelt ääremaastuvad, sest ei jaksa oma ülesandeid täita ja kaotavad vähese konkurentsvõime tõttu oma elanikud.

Haldusreformi teostamine peab olema mõistlik ja põhjalik ettevõtmine, mida poleks vaja paari aasta pärast jälle ümber teha. Enne kui saame omavalitsusüksuseid hakata liitma või mingit moodi ümber kujundama, peab olema selge ja täpne informatsioon, mis toob säärane teguviis ühe või teise piirkonna osas endaga kaasa. Oktoobris täitub viis aastat ühist Suure-Jaani valda ning on põhjust pidada rõõmsalt sünnipäevapidu, sest usun, et tänaseks on kõigile selge, et see oli edukas ühinemine. Kuid ega see ei sündinud üleöö vaid liitumiskõnelusi, mille käigus analüüsiti, arvutati ja arutleti, peeti üle kümnekonna aasta.

Olen seisukohal, et haldusreformi teostamisel on ääretult oluline lähtuda sellest, et moodustatavad uued omavalitsused oleksid piisavalt võimekad täitmaks seatud ülesandeid, omama arvestatavat tulubaasi ja suutma seista oma õiguste eest. Haldusreform tuleb läbi viia nii, et riigi ja valitsuse tasandil suhtutaks kohalikesse omavalitsustesse täie tõsidusega ja saadaks aru, et need institutsioonid on rahvale kõige lähemal seisev võim. Selges kooskõlas peab olema ka riigipoolne omavalitsuste rahastamine ja neile ülesannete ning õiguste andmine. Me ei saa lubada olukordi, kus omavalitsustele eraldatavat raha halastamatult kärbitakse, aga pandud ülesandeid pigem suurendatakse kui vähemaks võetakse. Iialgi ei saaks midagi seesugust juhtuda meie põhjanaabrite soomlaste juures, sest seal peetakse omavalitsust ja selle autonoomiat pühaks.

Eestis on 37 valda, kus elab kuni 1000 elanikku, 47 valda on 1001 – 1500 elanikuga ja 31- s vallas elab 1501 – 2000 elanikku. Seega on 115 vallas ehk pooltes Eesti omavalitsustes igaühes vähem kui 2000 elanikku. Kas need vallad on jätkusuutlikud? Kui suur või väike elanike arvult või pindalalt peab olema üks jätkusuutlik omavalitsus? Kas 6 õpilasega saarel asuv põhikool on jätkusuutliku omavalitsuse tunnus? Majanduslikus mõttes kindlasti ei ole. Kui aga lähtume inimesest ja perekonnast, ääremaastumise vältimisest ja veelgi enam – paikkonna elujõulisusest, siis on see väike kool jätkusuutlik ja ääretult jätkuvajalik. Keskerakonna idee on viia kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaas sellisele tasemele, mis tagab li¬saks igapäevaste ülesannete täitmisele vahendid inves¬teeringuteks, põhivara ku¬lumi katmiseks ning Euroliidu projektide oma¬osaluse tasumiseks. Edukas omavalitsus on eduka riigi alus, millel keskvalitsus ja kohalik võim tegutsevad koostööpartneritena.

Kindlasti on Eestis piirkondi, kus haldusreformi läbi viies saab arvestada ka ajalooliste piiridega ning tekib edukas omavalitsusüksus. Kui meil on valida, kas luua nii lähi- kui kaugemas tulevikus hästi hakkama saav vald ajaloolisi piire mitte arvestades, või ääremaastumise ohuga, aga vanades kihelkonnapiiridest kramplikult kinni hoidev vald, siis kumba viisi peaksime valima? Kumb viis on kasulik riigile ja rahvale?

Just seepärast ongi olulised põhjalikud analüüsid spetsialistide poolt, mis näitaksid meile, milline saab olema haldusreformi tulemus. Arutelu õige lahenduse leidmiseks, omavalitsuste poolne initsiatiiv ja lahenduste pakkumine – see kõik annab meile võimaluse parimaks tulemuseks.

Kohalik tasand on rahvale lähim riigivõimu osa, seepärast peabki ülesehitus olema tugevatel alustel ning jätkusuutlik. Põhiline on see, et meil oleksid tugevad omavalitsused, mis on riigile tugevateks partneriteks, mitte pelgalt alluvateks. Seega ei ole peaküsimuseks mitte omavalitsuste piirid vaid tulubaas, ülesanded ja kohustused ning viimastega hakkamasaamine.

Mõnes riigiametis on lahvatamas suur korruptsioonilugu?

Eesti meedia on viimastel nädalatel käsitlenud jõudsalt Tallinna linnaametnikke, kes saanud Kaitsepolitsei kahtlustuste osaliseks süüdistatuna pistise võtmises. Mõneti võib ju suurt huvi õigustatuks pidada, kuid kahjuks tahetakse meedia vahendusel inimene enne trellide taha saata kui tema süü on kohtus üldse kinnituse saanud.

2009. aasta aprillis manitses Edgar Savisaar oma blogi vahendusel ajalehte Postimees, mis eksitas artikliga lugejaid, jättes väära mulje, justkui pealinnas oleks kahekordistunud korruptsioonis süüdimõistetute arv. Vähe sellest, põhjuse antud artikli kirjutamiseks andis justiitsminister Rein Langi eksitav vastus Riigikogu Keskfraktsiooni liikmetele. Kohtulahendite registri ülevaatamine tõi aga asjale hoopis teise valguse. Nimelt selgus, et omavalisustöötajatest on korruptsioonis süüdi mõistetud 2007. aastal üks isik ning 2008. aastal mitte ühtki. Riigitöötajatest vastavalt 12 ja 13.

See näitab väga hästi, kuidas meedia täiesti süüdimatult kujundab eksiarvamust ja asetab korruptandid sinna, kus neid on tegelikkuses kõige vähem. Seega ei saa me endiselt usaldada ajalehtede kaanepealkirju, vaid peame tegelema tõeste andmete otsimisega. Ei ole ilus, et Tallinnast kujundatakse ajakirjanduses endiselt arvamus kui korrumpeerunud linnast. Riigiametitest, mille statistilised numbrid lausa hirmu tekitavad, ei räägi aga keegi.

Siinkohal tekib küsimus, kas õukonnameediale on antud käsk Tallinna kõvasti tümitada, et varjata mõnd esile kerkida võivat inetut lugu riigiametites? Mis on aga selge – inimene pole enne süüdi kui vastav kohtuotsus on langetatud – süütuse presumptsioon kehtib ka Tallinnas.

Anonüümse laimu „meistriklass“. Delfi tegi ära isegi Venemaale

Ennast Eesti enimloetava internetiväravana reklaamiva Delfi anonüümseks jäänud toimetaja on andnud oma valimiskampaanias osalevatele kolleegidele ette musta pii-aari meistriklassi. Kardetavasti leiab selline poliittehnoloogia järgijaid, seetõttu on vajalik lugejaid taoliste manipulatsioonide eest hoiatada.

Meie naabermaades oleks Venemaal selline anonüümne sõim kahjuks ehk isegi harjumuspärase kangusega, Lätis siiski juba tähelepanu äratavalt vänge, Soome suures meedias aga oleks sellise anonüümse teksti tiražeerimine täiesti mõeldamatu.

Venemaa näide tuleb esimesena meelde eriti seoses Delfi peatoimetaja Moskva-visiidiga, millest avalikkus kuulis alles tagantjärele Eesti Vabariigi presidendi aastapäevakõnest. Seoses Eesti peatoimetajatele Venemaalt töövahendiks kaasa pistetud sülearvutitega. Delfi kombel paarinädalase vahega ilma igasuguse usutava seletuseta peatoimetajate päevapealt mahavõtmisele ja ametisse ennistamine on aga pretsedenditu isegi Venemaal. Kui omanikud vahetavad Delfi peatoimetajaid nagu kabenuppe, siis loomulikult pole mingit selgroogu võimalik oodata tavatoimetajatelt ja reporteritelt. Tehakse kõike seda, mida omanik ütleb, ning mida arvatakse omanikule meeldivat. Sageli pingutatakse ka üle.

Üle 14 000 märgiline anonüümne mammutkiri peaks lisaks kõiksugustele poliit- ja meediatehnoloogidele huvi pakkuma ka õiguskaitseorganitele - demokraatliku süsteemi ja põhiseaduse alustalade üdini õõnestamise katse on sedavõrd ilmne. Õiguskaitseorganeile võiks pakkuda ka ainest näiteks rahvustevahelise vaenu õhutamise paragrahvide ilmne rikkumine. Loodan, et parteitud prokurörid ei vaata sellele enam läbi sõrmede.

Kuna kirjatükk on toimetuse poolt avaldatud anonüümselt, siis sellega on Delfi toimetus ja omanik võtnud üheselt vastutuse ka kogu selle kirjutise sisu eest enesele. Siin ei saa ka enam korduda juba palju kordi kohtus lõpuni vaieldud vaidlus nö vaba kommentaariumi sõnavabaduse piiridest. Kui Delfi on pandud vastutama isevooluteel ilmuva kommentaaride sisu eest, siis toimetatud arvamusrubriigis toimetuse poolt eraldi esile tõstetud sisu eest vastutab Delfi täie rauaga. Sõltumata kas ja kes sinna on alla kirjutanud.

Isamaaliidu tegijad – Juku-Kalle Raid ja Tarmo Kruusimäe!

Viimastel päevadel on taaskord kerkinud üles muusik Tõnu Trubetsky Keskerakonda astumise teema. Mul on superhea meel, et tunnustatud Eesti muusika ja punk-liikumise täht Keskerakonda astus.
Mingi kitsas „arvamusliidrite“ seltskond aga arvab, et nemad on nii kõvad tegijad, kes võivad Trubetskyt seetõttu halastamatult sõimata, särgile kleepida ja lihtsalt näkku sülitada! Ega ikka ei või küll!

Joodik Juku-Kalle!

Üks, kes Trubetsky Keskerakonda astumise teemal sõna võttis, oli joodik Juku-Kalle Raid, kes peatoimetab ajalehte KesKus, mida annab välja Isamaa ja Res Publica Liidu PR nõustaja ja selle partei peost sööja Marek Reinaas. Juku-Kalle Raidi iseloomustavad väga kõnekalt paar mulle eile saadetud pilti. Panen need siia üles ja sõnu polegi enam vaja! Nendel piltidel näete Isamaad selle ehedal kujul.

Vägistaja Kruusimäe!

Teine, kes Trubetsky keskerakonnastumise ja Vennaskonna esilaulja vastu suu täis võttis, oli Isamaa ja Res Publica Liidu liige, Tallinna linnavolikogu saadik Tarmo Kruusimäe. Mõtlesin, et ei kirjuta temast ja olen vait, aga kui Kruusimäe eile, 13. septembril uuesti Trubetsky nime mõnitas, leidsin, et ei saa minagi vaiki olla. Nimelt on minult juba ammu küsitud, miks Keskerakond ei ole avalikustanud Kruusimäe-Kojamehe kriminaalseid tegusid? Kuidas selline mees nagu Kruusimäe-Kojamees saab üldse vabaduses viibida, enamgi veel – rahvast esindada? Aga ju siis Isamaa valijatele selline mees meeldib.

Kuidas seesugune mees (tegelikult on „mees“ tema kohta muidugi liiga hästi öeldud, arvestades järgevat) julgeb veel inimestele silma vaadata? Kuidas meedia teda arvamusliidriks peab ega pole teda mitte lõhki kiskunud ja tema teed võimuorganisse takistanud? Miks normaalsed isamaalased, keda ju ometi ka on, teda parteist välja pole heitnud? Tarmo Kruusimäe on kurjategija, retsidivist, haige inimene – ta on vägistaja ja piinaja.
Paljud inimesed on lugenud Mihkel Raua raamatut „Musta pori näkku“. Selle neljateistkümnes peatükk räägib jubedast juhtumist tänase IRL-linnavoliniku Kruusimäe alias Kojamees korteris. Peatükk jutustab, kuidas Kojamehe – Kruusimäe eestvedamisel kambakesi alaealist ja alaarenenud noort naisterahvast seksuaalselt ära kasutatakse. Kas pole korrakaitseorganeid, meediat, erakonnakaaslasi, valijaid, kes peaksid juba ammu kõva häälega karjuma?

Lugupeetud Mihkel Raud! Ma loodan, et Te ei pahanda, kui ma raamatu just sellesama neljateistkümnendast peatükist katkeid oma blogisse üles riputan. Olgu see tõestuseks, kui kohutav inimolend on Tarmo Kruusimäe.


Mihkel Raud, „Musta pori näkku“, neljateistkümnes peatükk

„Mihkel, kas sa nikku tahad?“
Kojamees oli täna erakordselt heas tujus. Tema Lasnamäel asuv korter oli paksult täissuitsetatud ning see sai tähendada vaid üht – külalisi. Neid oli nondel harvadel kordadel, mil ma end läbi välisukse tema kitsukesse korterisse litsusin, Kojamehe juures peaaegu alati. Peale magamise ning sõprade võõrustamise oli Kojamehel vähe põhjusi maailma urruaugus – aga seda oli Lasnamäe juba tol ajal – omi nooruslikke tunde õhtu suunas veeretada.

..............................

„Änimal, mine tee Mihkliga keppi,“ andis Kojamees vastuvaidlemist mittesallival toonil korralduse pealtnäha umbes seitsmeteistkümneaastasele tüdrukule, kes toanurgas teistest eemal kükitas.
„Ma ei taha,“ inises see mingil senikuulmatul helisagedusel vastu.
„Kas sa armastad mind?“ käratas Kojamees tüdruku vait.
„Jah.“
„Siis mine tee Mihkliga keppi ja ära mölise.“
„Aga ma armastan ju sind, mitte teda,“ üritas Änimal kaeblikult halisedes Kojamehes veel kord inimest äratada.
Muidugi armastas ta Kojameest ja mitte mind. Ent armastus on midagi enamat kui regulaarset rütmi ignoreeriv süda või õrnõhuke higikiht peopesas. Armastus on valmisolek end armastatu nimel ohverdada. Ning Änimali jaoks tähendas see virilalt itsitava Abzaagi ja kõigi ülejäänud türapeade ees enese paljaks koorimist. Ning kusagil tont teab millises Eesti väikekülas oma lapselapse pärast südant valutava vanaema kootud põlvikutes jalgade harkiajamist inimese ees, keda ta esimest korda alles paar minutit tagasi nägi.

..............................

Ma nööpisin seltskonna ilmselgeks elevuseks oma porised püksid lahti ning hakkasin neid häbelikult jalast ajama, silmanurgast Änimali enam-vähem midagi sarnast tegemas jälgides. Ta sai enne mind valmis ning viskus erilist huvi ilmutamata selili. Änimal ei olnud ülearu ilus tüdruk. Lohakalt teine teisele poole vajuvate rindade tippe dekoreerivad üksikud paari sentimeetri pikkused karvad pole kunagi seksikad. Eriti siis, kui need su suulage ebameeldivalt torkima hakkavad. Just see aga juhtus, kui ma toatäie türapeade heakskiitva mõmina saatel püüdlikult indu teeseldes Änimali nibu kuivade huulte vahele kahmasin.

..............................

„Tahad, ma võtan suhu?“ küsis ta nii valjuhäälselt, et ma üllatusest peaaegu võpatasin.
Kušeti ümber kogunenud publik jäi hiirvaikselt sündmuste edasist kulgu ootama. Kui maailmas on kedagi, keda sa alt vedada ei saa, on see toatäis tundmatuid türapäid.
„Oleks palunud küll, jah,“ ühmasin ma teatava härrasmehelikkusega.
Änimal kahmas mu elutu londi pihku ning asus seda suletud silmadega ettevaatlikult noolima, justkui limpsiks ta värskelt moodi tulnud sidruniglasuuriga Koolijäätist. See maitses mäletatavasti nagu kollane lumi, mille söömise eest Frank Zappa inimkonda aastate eest oli hoiatanud. Oodatud progress jäi aga saabumata. Veri keeldus strateegilisse punkti jätkuvalt kogunemast. Änimali vastikustundest krimpsus nägu jõllitades ei osanud ma seda verele ausalt öeldes ette heita.
Initsiatiiv tuleb reeglina sealt, kust seda kõige vähem ootad, olid elu ning isa mind õpetanud. Kõigist toas viibinud kalkaritest oli Abzaag see, kes end üleüldiseks üllatuseks äkitselt püsti ajas. Tema morbiidsesse pilku oli tekkinud päikeselaik ning polnud vähimatki kahtlust, et mehe äraarvamatute käikudega ajju oli sööstnud hiilgav plaan. Ta komberdas elutoast kitsukese esikuga eraldatud kööki ning enne, kui keegi midagi küsida jõudis, seisis ta minu ning Änimali kõrval, käes poolik purk mett ja vaskne supilusikas. Sõnad on sellistel puhkudel teadgi üleliigsed. Justkui kokkulepitult keeras Kojamees meepurgilt kaane, Abzaag suskas lusika purki ning sikutas selle sealt uuesti välja, tiris seejärel oma pisikeste rasvaste näppudega mu riista Änimali musi vahelt välja, mäkerdas meega kokku ning toimetas tagasi sinna, kuhu ta antud hetkel kuulus.

..............................

1972. aastal andis Nõukogude Liidu valitsus Pepsico-nimelisele konglomeraadile õiguse eksklusiivselt Stolychnaya Vodkat Läänes turustada. Vastutasuks saadi luba Pepsi Colat raudse eesriide taga segamatult müüa. Rohkem kui tumepruun suhkrumaitseline vedelik, vääris Abzaagi hinnangul tähelepanu pudel, millesse seda jumalikku nektarit villiti. Ta haaras kušeti kõrval kolmel jalal vaaruvalt diivanilaualt tühja Pepsi pudeli, tõukas mu peaaegu jõhkralt Änimalist eemale ning asus jahmatamapaneva sihikindlusega klaasist koonust talle prakku pressima.
Änimal oli selleks hetkeks oma saatusega leppida jõudnud. Tõtt tunnistades oli jäälõhkujana tema kõige privaatsemate koobaste kaldaid rammiv pudel juba ainuüksi esteetilises plaanis kümneid kordi meeldivam ese kui minu ühtlase kihiga kaetud töövõimetu väikemees. Kojamees hirnatas valjuhäälselt. Ta lasi Abzaagil veel mõned korrad pudelit õrnalt edasi-tagasi liigutada ning ronis siis ise tüüri juurde. Nähes, et sisuliselt keppis teda nüüd Kojamees, muutus Änimal kogu protsessi suhtes veelgi leplikumaks ning hakkas mõne minuti möödudes üleüldiste rõõmuhõisete rütmis oigama.
Täispuhutud kumminuku emotsioonitu naeratus näol, vaatasin ma ihualasti kušetinurgal kössitades tehislikult üles-alla visklevat Änimali ning tema tupeava Pepsi-pudeliga uuristavat Kojameest. Siin ma siis nüüd lõpuks olin. See on siin see, kuhu jõuab inimene, kui ta kaheksa-aastaselt Mati Nuudega juhuslikult kohtudes oma saatusele hinge kingib – või kui juhtub nagu kuulsa bluusimehe Robert Johansoniga – kesköisel ristteel Saatanal oma kitarri laseb häälestada.
See suitsukonidega auklikuks põletatud diivanikate on pind, kuhu saabub mees siis, kui tema ise on ostnud talle pilli, et poeg muusikat tehes nende unistusteni jõuaks, mis talle endale erinevatel põhjustel kättesaamatuteks jäid. Need noore naise keha brutaalsest töötlemisest sündinud veretilgad on akvarellvärv, millesse ta torkab pintsli, kui on järjekordse meistriteose otsustanud kangale kanda. Too sperma ja higisegune hais on peaaegu müütiline vabadusesõõm, mille surematuks muutuvat jõudu on lubatud tunda saada ainult kõige väljavalitumatel.
See ilmselge arengupeetusega alaealine neiu, kelle suhu ma mõne minuti eest poolkõva, meega maitsestatud munni olin toppinud, ongi kõigi rokkarite poolt müstifitseeritud muusa. ..............................


Selle sõidu lõpust mõelda ma ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein.

.......................................

Siin lõpetan Mihkel Raua raamatu tsiteerimise. Raske, lausa võimatu on midagi kommenteerida. Muidugi, nad võivad öelda, et tegemist on ilukirjandusega – kuid jälgides, kuidas käitub Tarmo Kruusimäe – Kojamees Tallinna volikogus ja irvitab tublide eesti kodanike üle, usun ma iga sõna, mis sellesse raamatusse, sealhulgas neljateistkümnendasse peatükki on taotud. Mihkel Raud isegi on öelnud, et tegemist on faktidel põhineva teosega.
Kui Tarmo Kruusimäe võtab volikogus sõna, meenub kõigile neile, kes on Raua üllitist lugenud, too pepsipudel.
Kojamees ei ole vahepeal arenenud. Mulle tundub, et arengupeetusega oli ka tema ja mitte vaid õnnetu naisolevus.

Tervitus kodugümnaasiumile!

Lugupeetud direktor! Austatud õpetajad ja lapsevanemad. Head õpilased ja sõbrad!

Tervitan 1. septembri puhul kõiki oma kodukooli koolijütse, sõpru, endisi kolleege, häid õpetajaid ja tublisid abilisi. Head uut aastat teile!

Nii nagu vist kõigile täiskasvanutele, on ka mulle mu kodukool siiani armas ning eriti palju häid mälestusi on mul seetõttu, et töötasin siin peale 12. klassi lõpetamist veel poolteist aastat huvijuhina.

Suure-Jaani Gümnaasiumis on õppinud palju tuntuid ja vähemtuntuid oma ala tippe, kes on aidanud kaasa meie linna, valla ja Eesti riigi arengule. Ma ei hakka neid kõiki üles lugema, sest enne läheks issanda päike looja ning te teate neid niigi. On kultuuri-, majanduse- ja riigitegelasi, teadlasi, sportlasi, poliitikuid, arste, õpetlasi, ärimehi ning lihtsalt häid ja
toredaid tööinimesi. Suure-Jaani Gümnaasium on parim kool!

Viimasel ajal räägitakse kogu aeg koolireformist - koolide sulgemisest, liitmisest ja lahutamisest. Kusjuures otsustamisel võetakse tihtipeale aluseks vaid arvud ja raha. Aga kool ei ole vabrik! Kool ei pea tootma rahalist kasumit! Koolil on palju suurem ülesanne ja väärtus – ta peab kasvatama tublid riigikodanikud. Seepärast suhtungi mina kõigisse nendesse reformidesse ettevaatlikkusega ja üht ma ütlen – Suure-Jaani Gümnaasium peab säilima! Suure-Jaanis peab olema gümnaasium!

Meie maal ei ole kulda, naftat, teemante. Meie rikkuseks saab olla üksnes haritud kodanik. Haritud kodanik ei ole enam mitte pelgalt võimalus, vaid suur vajadus. Teie põlvkonna tarkusest hakkab sõltuma nii Eesti kui ka terve planeedi tulevik. Täna elame me sellises maailmas, kus isegi paigalpüsimiseks on vaja pidevas liikumises olla. Teadmised ongi
eeltingimuseks, et mõista kiiresti muutuvat elukeskkonda ja seda säästa. Paljud probleemid ei tulegi niivõrd pahatahtlikkusest kui harimatusest ja teadmatusest. Teie peale on pandud suured lootused!

Tervitan kõiki 1. klassi mudilasi! Teil on täna esimene koolipäev, ja uskuge mind – see tähtis päev elus jääb teile elu lõpuni meelde!

Tervitan ka vastseid abituriente - olgem ausad, esimese eksamini, lõpukirjandini, ei ole enam kaua jäänud, kõigest mõni kuu. Mina kirjutasin oma lõpukirjandi teemal „Elu tegelikest ja näilistest väärtustest“. Soovin teile, et te oskaksite neil kahel asjal vahet teha – mis on tegelikult oluline ja mis mitte.

Ilusat kooliaasta algust teile kõigile!

(Olen Suure-Jaani Gümnaasiumi 54. lennu vilistlane)

Selgituseks Katrin Saksale

Sotsiaaldemokraat Katrin Saks pahandab Delfi portaalis ja väidab, et „Parteijuhi Jüri Pihli asumine Tallinna abilinnapea kohale polnud hea mõte, kuna ta jääb linnapea Edgar Savisaare varju“. Ka televisiooniuudistes on tõstatatud küsimus justkui oleks ühe partei esimehe töötamine teise parteijuhi alluvuses lausa ennekuulmatu.

Tegelikult see nii ei ole. Näiteks Sotsiaaldemokraatide esimees Ivari Padar oli minister Ansipi valitsuses, seega töötas peaministri otsealluvuses. Oleks pidanud olema vähemalt riigikogu esimees! Ometigi ei tulnud tookord sellist küsimust kellelegi pähegi. Isegi mitte Padarile enesele.
Parteide esimeeste kohta niipalju, et mõistagi võib olla üks partei esimees linnapea ja teine abilinnapea, täpselt samuti nagu üks neist on peaminister ja teine minister. See ei ole mingi erand, vaid pigem reegel kõigis koalitsioonivalitsusega demokraatlikes süsteemides, sealhulgas ka Eestis. Võib ka vastupidi. Laaril näiteks ei ole valitsuses üldse mingit ametit. See oli ikkagi sotsiaaldemokraatide endi valik, kas nende esimehest sai abilinnapea või midagi muud.

Muidugi ei ole võimatu, et ka sots võib olla kaolitsiooni juht ja peaminister, nagu seda oli omal ajal Andres Tarand, aga siis peab neil olema ka hoopis rohkem mandaate ja laiem kandepind riigikogus või linnavolikogus. Katrin Saksa oma parteiliidri vastu suunatud väljaastumine seda kandepinda küll kuidagi ei laiendanud.