Minu eelkõnelejad rääkisid juba üpris põhjalikult RMK kavandatavast reformist ja paljudest hädadest ning ohtudest, mis selle realiseerumine endaga kaasa tooks. Kuna te kõik olete juba üleinformeeritud, siis ei hakka ma teile enam detaile üle kordama, vaid räägiksin alustuseks hoopis veidi riigimetsade ajaloost.
Nimelt on Eesti riigimetsi läbi metskondade majandatud alates 1918.aastast, seega juba ligi sajandi. Metskondade arv on loomulikult selle aja jooksul korduvalt muutunud, kuid territoriaalne mudel on jäänud samaks. See tähendab, et praegune süsteem on ennast õigustanud sõltumata riigikorrast ja kümnetest valitsuse vahetustest. Selle aasta 01.juulist on kavandatud riigimetsas aga suurimad muudatused viimase 90 aasta jooksul. Imelikul kombel on antud reformi heaks kiitnud ka Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu, mille põhiliseks ülesandeks peaks olema metsade heaolu eest seismine. Paraku seavad RMK struktuurimuudatused aga esikohale metsast tulu teenimise, jättes kõrvale metsade sotsiaalse ja kultuurilise poole.
Minu meelest juhindub Keskkonnaministeerium nimetatud seadusemuudatusi põhjendades taas kord reformierakondlikust populistlikust loosungist: „Riik on halb peremees.“ Kui riik on riigimetsade jaoks halb peremees, siis kes üldse oleks hea peremees? Praegusi plaane vaadates jääb mulje, et riigi palgal olevad metsandusspetsialistid ning metsnikud on muutunud lihtsalt erasektori jaoks tülikaks ning teerulli meetodit kasutades püütakse nende sõnaõigust Eesti metsade osas vähendada või sootuks ära võtta. Kui see reformierakondlase Jaanus Tamkivi eestvedamisel õnnestub, siis võime ainult aimata, mis meie imeilusast rohelisest kodumaast alles jääb.
Tahaks aga loota, et ülejäänud Eesti parteid sellise lauslollusega kaasa ei lähe ja Reformierakonna soovunelm siiski ei täitu. Head eeskuju kõigile erakondadele näitasid selles küsimuses hiljuti 5 poliitilist noorteorganisatsiooni. Ma pean silmas Keskerakonna Noortekogu eestvedamisel valminud ühist pressiteadet Riigimetsa Majandamise Keskuse reformi vastu. Tähelepanuväärseks teeb selle asjaolu, et allakirjutanute seas olid peale opositsiooniliste noortekogude ka Noor-Isamaa ja noored sotsid, kelle emaerakonnad teatavasti praegusesse koalitsiooni kuuluvad. Siinkohal peaksidki Sotsiaaldemokraadid ja IRL noortest eeskuju võtma, selja sirgu ajama ning oma seisukoha ka valitsuse laua taga maksma panema.
Eesti rahva ja meie loodusressursside heaolu on minu hinnangul siiski olulisem kui mõnede ärimeeste soov Eesti metskondadest lagedaks raiuda ja puude laiaulatusliku müügi pealt kiirelt raha teenima hakata. Me ei saa lähtuda Louis XV loogikast, et „Pärast meid tulgu või veeuputus“. Kaunis loodus ja ennekõike rohked metsad on ja jäävad Eesti olulisimaks looduslikuks väärtuseks ning meie kõigi kohustus on neid kaitsta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar