E-valimistest

Viimastel päevadel on palju diskuteeritud e-valimiste üle. Avaldan ka oma arvamuse.

Valisin 2009. aasta kohalikel valimistel interneti teel ning kahetsen seda hingepõhjani. Mul ei ole siiamaani turvalist tunnet – ma kardan, et minu hääl läks kaotsi, või mis veel hullem, hoopis mõnele teisele kandidaadile.

Seetõttu käisin nüüd jälle ise jaoskonnas pabersedeliga valimas. Miks? Oma kogemusest võin öelda, et ma ei usalda e-valimiste süsteemi.

Keskerakond on juhtinud tähelepanu võimalikele turvariskidele e-hääletuse süsteemis. Kui valimispäeva õhtul hangus palju lihtsam tulemuste edastamise süsteem, siis jääbki õhku küsimus, kas e-hääletusega võib samuti probleeme olla.

E-valimisi ei kasutata teistes riikides - ilmselgelt seatakse kahtluse alla selle turvalisus.
Pihelgase poolt kirjeldatud viisil hääle moonutamine oli üks peamisi põhjusi, miks USA Kaitseministeerium lõpetas 7 aastat tagasi e-valimiste pilootprojekti. Pilootprojekti turvaanalüüs andis hävitava hinnangu mistahes e-valimistele, mis toimuvad üle interneti ja kasutavad tavalisi arvuteid, kus võib kasutaja teadmata töötada mistahes tarkvara. Ameeriklased rõhutasid, et uusi pilootprojekte pole isegi mõtet üritada enne, kui tavaarvutite ja interneti infrastruktuur on fundamentaalselt ümber tehtud.

Mina küsin täna, kui palju oleks vaja sel viisil kallutatud hääli, et Eestis loobutaks demokraatlikus maailmas ainulaadsest lähenemisest, kus valimisjaoskond moodustatakse valija asukohta (koju, suvilasse, kontorisse, telki), kus see pole valimiskomisjoni kontrolli all? Kas näiteks Eesti kohta piisab, kui neid hääli on 10%, 20%, 50% , või peab neid olema koguni rohkem kui miljon?

IT-ekspertide arvamus kõlab: „Mitte keegi, kes on programmeerimisega kokku puutunud, ei kahtle hetkekski selles, et iga süsteemi on võimalik murda.“