Hiljuti tähistasime üheskoos valentini- ehk sõbrapäeva. Levinuim on valentinipäeva seostamine Rooma-aegse kristliku preestriga, kes laulatas salaja sõdureid, eirates keiser Claudius II käsku. Eestisse jõudis see vana tähtpäev Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul ja muutus siin sõbrapäeva tähistamiseks. Eestlased võtsid selle helge tähtpäeva kergemini omaks kui mõne muu uuema kombetalituse.
Mida aasta edasi, seda enam räägime ja muretseme pühade kommertslikkusest – esmajärguliseks on saanud ostmine, müümine ja vahetamine. Unustatakse pühade esialgne ja tõeline tähendus – armastuse ja sõpruse väljendamine.
Mulle armastuse ja sõprusega seotud pühad meeldivad. Arvatakse küll, et milleks vaja eraldi päeva, mil mõelda sõpradele ja armsamatele, sest neile tuleks mõelda ju iga päev. Õige! Kuid on siililegi selge, et üha kiireneva elutempo juures on meile järjest rohkem tarvis meeldetuletusi, et armsad ja asendamatud inimesed on lähedal.
Miks ei võiks need meeldetuletushetked olla tähtpäevad, pühad või muud sellesarnased sündmused? Tähistamine ja väljategemine jäägu igaühe enda südametunnistusele.
Erakonna peasekretärina mõtlesin sõbrapäeval loomulikult ka mõtte- ja erakonnakaaslastele. Möödunud nädala algul avalikustas register, kes peab erakondade nimekirju, Eesti parteide suuruse ehk liikmete arvu. Peaaegu kõikide parteide liikmeskond on kasvanud. Ja see on tore, sest näitab, et inimesed hoolivad oma riigist aktiivselt, püüdes siinseid protsesse ka poliitiliselt mõjutada.
Keskerakondlased võivad aga eriliselt uhked ja rahul olla – oleme nii vanim kui ka suurim erakond Eestis. Ainult Keskerakonna ridadesse kuulub üle 10 000 liikme. Seega oleme kümme tuhat sõpra! Mul on eriti hea meel, et, vaatamata konkurentide vastupidistele jõupingutustele, meie liikmete arv kasvab ka tänavu. Veebruaris registreeris erakonna juhatus 153 inimese sooviavalduse liituda Keskerakonnaga.
Kahtlemata on raske võrrelda näiteks lapsepõlvesõpru erakonnaliikmetest sõpradega, kuid tinglikult võib ka parteid nimetada ühiseks sõpruskonnaks. Erakond on ju vabatahtlik poliitiline ühendus, kuhu astuvad ja kuuluvad ühise maailmavaatega inimesed. Kui juba ilmavaade ühine, siis on ka sõpruse tekkimine lihtsam. Kui varem ka üksteist ei tunta, siis erakonna rohketel üritustel saadakse kindlasti tuttavaks või lausa südamesõpradeks. Kindlasti on see kõigis erakondades niimoodi.
Olen õnnelik, et Keskerakonna sõpruskond on suurim! Meie riik on noor ja ka erakondade ajalugu pole pikk. Täitus ju meilgi, riigi vanimal erakonnal, asutamisest alles 16 aastat. Mujal Euroopa riikides, kus parteid on kauem tegutsenud, on ka nende liikmelisus mitmeid kordi suurem. Näiteks Keskusta – Keskerakonna vennaspartei Soomes – on rohkem kui 300 000-liikmeline. Loomulikult on ka Soome riik suurem ja rahvarohkem, elanikke üle 5 miljoni. Sel taustal võiks Eestiski suuremate erakondade liikmete arv ulatuda 40–50 tuhandeni. Eestis kuulub erakondadesse vaid üle 2% elanikkonnast; mujal Euroopas see märksa kõrgem, valdavalt üle 10%. Meil tihtipeale peetakse erakonda kuulumist oma hinge müümiseks. Enda poliitiline määratlemine seostatakse isegi kolme tilga vere andmisega. Eks see ole teatud mõttes ju ka õige, kuid ega siis avaldusele allkirja andes omaenda selge ja kaine mõtlemine kusagile kao.
Erakonda astumisega avaldatakse toetust ühele või teisele maailmavaatele, tegudele ja tihtipeale ka tegijatele. Liitumine hoopis lisab võimalusi eneseteostuseks ja loob uusi tutvusi. Muutuda võib töö, õpingute suund, isegi kogu elu.
Samuti mõtlesin sõbrapäeval erakondade omavahelise läbisaamise ja sõpruse ning vahel ka selle puudumise peale.
Paraku on nii, et rohkem sõprust on pärast valimisi, kuid valimiste ajal kipub see täiesti kaduma. Valimiste ajal sõber ei tunne sõpra ega vend venda. Kas see peaks kogu aeg nii olema?
(Täispikk tekst ilmus juhtkirjana 20.02.2008 ajalehes Kesknädal)http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=9850
Mida aasta edasi, seda enam räägime ja muretseme pühade kommertslikkusest – esmajärguliseks on saanud ostmine, müümine ja vahetamine. Unustatakse pühade esialgne ja tõeline tähendus – armastuse ja sõpruse väljendamine.
Mulle armastuse ja sõprusega seotud pühad meeldivad. Arvatakse küll, et milleks vaja eraldi päeva, mil mõelda sõpradele ja armsamatele, sest neile tuleks mõelda ju iga päev. Õige! Kuid on siililegi selge, et üha kiireneva elutempo juures on meile järjest rohkem tarvis meeldetuletusi, et armsad ja asendamatud inimesed on lähedal.
Miks ei võiks need meeldetuletushetked olla tähtpäevad, pühad või muud sellesarnased sündmused? Tähistamine ja väljategemine jäägu igaühe enda südametunnistusele.
Erakonna peasekretärina mõtlesin sõbrapäeval loomulikult ka mõtte- ja erakonnakaaslastele. Möödunud nädala algul avalikustas register, kes peab erakondade nimekirju, Eesti parteide suuruse ehk liikmete arvu. Peaaegu kõikide parteide liikmeskond on kasvanud. Ja see on tore, sest näitab, et inimesed hoolivad oma riigist aktiivselt, püüdes siinseid protsesse ka poliitiliselt mõjutada.
Keskerakondlased võivad aga eriliselt uhked ja rahul olla – oleme nii vanim kui ka suurim erakond Eestis. Ainult Keskerakonna ridadesse kuulub üle 10 000 liikme. Seega oleme kümme tuhat sõpra! Mul on eriti hea meel, et, vaatamata konkurentide vastupidistele jõupingutustele, meie liikmete arv kasvab ka tänavu. Veebruaris registreeris erakonna juhatus 153 inimese sooviavalduse liituda Keskerakonnaga.
Kahtlemata on raske võrrelda näiteks lapsepõlvesõpru erakonnaliikmetest sõpradega, kuid tinglikult võib ka parteid nimetada ühiseks sõpruskonnaks. Erakond on ju vabatahtlik poliitiline ühendus, kuhu astuvad ja kuuluvad ühise maailmavaatega inimesed. Kui juba ilmavaade ühine, siis on ka sõpruse tekkimine lihtsam. Kui varem ka üksteist ei tunta, siis erakonna rohketel üritustel saadakse kindlasti tuttavaks või lausa südamesõpradeks. Kindlasti on see kõigis erakondades niimoodi.
Olen õnnelik, et Keskerakonna sõpruskond on suurim! Meie riik on noor ja ka erakondade ajalugu pole pikk. Täitus ju meilgi, riigi vanimal erakonnal, asutamisest alles 16 aastat. Mujal Euroopa riikides, kus parteid on kauem tegutsenud, on ka nende liikmelisus mitmeid kordi suurem. Näiteks Keskusta – Keskerakonna vennaspartei Soomes – on rohkem kui 300 000-liikmeline. Loomulikult on ka Soome riik suurem ja rahvarohkem, elanikke üle 5 miljoni. Sel taustal võiks Eestiski suuremate erakondade liikmete arv ulatuda 40–50 tuhandeni. Eestis kuulub erakondadesse vaid üle 2% elanikkonnast; mujal Euroopas see märksa kõrgem, valdavalt üle 10%. Meil tihtipeale peetakse erakonda kuulumist oma hinge müümiseks. Enda poliitiline määratlemine seostatakse isegi kolme tilga vere andmisega. Eks see ole teatud mõttes ju ka õige, kuid ega siis avaldusele allkirja andes omaenda selge ja kaine mõtlemine kusagile kao.
Erakonda astumisega avaldatakse toetust ühele või teisele maailmavaatele, tegudele ja tihtipeale ka tegijatele. Liitumine hoopis lisab võimalusi eneseteostuseks ja loob uusi tutvusi. Muutuda võib töö, õpingute suund, isegi kogu elu.
Samuti mõtlesin sõbrapäeval erakondade omavahelise läbisaamise ja sõpruse ning vahel ka selle puudumise peale.
Paraku on nii, et rohkem sõprust on pärast valimisi, kuid valimiste ajal kipub see täiesti kaduma. Valimiste ajal sõber ei tunne sõpra ega vend venda. Kas see peaks kogu aeg nii olema?
(Täispikk tekst ilmus juhtkirjana 20.02.2008 ajalehes Kesknädal)http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=9850
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar