Omast võttest selili

Eelmise nädala neljapäeval Postimehest alguse saanud süüdistustega Edgar Savisaare aadressil on järgnevate päevade ja tundide jooksul tegelenud kogu Eesti meedia. Ja hoolimata sellest, et tegelikult jooksid jutud mõjuagendiks olemisest õhust tühjaks juba sama päeva pealelõunaks, püütakse teemat ikka elus hoida. Mitmed küsimused on vastuseta.

Miks just praegu?

Üks esimesi küsimusi, millele vastust otsiti, oli küsimus sellest, miks see skandaal puhkes just praegu. Kas see on seotud lähenevate valimistega?

Postimehel on õigus, kui nad kirjutavad, et keskerakondlased aimasid midagi sellist ette. On juba saanud tavaks, et midagi sellist toimub Eestis enne valimisi, kui paremerakondadel on vaja mobiliseerida oma toetajad. Muidugi olime ka sel korral valmis, et tõenäoliselt mingisugune rünnak Keskerakonna vastu tuleb.

Konkreetse ajahetke valiku kohta on erinevaid teooriaid.

Kas on ikka juhus, et kõik sai alguse päev peale seda, kui kohtus kukkus läbi üks kõmulisemaid korruptsiooniprotsesse keskerakondlase Mart Viisitamme vastu. Endine Pärnu linnapea mõisteti õigeks.

Õigeksmõistev kohtuotsus mõistagi ajalehtede esikülgedele ei jõudnud.

Teise põhjusena on välja toodud ajalehes Kesknädal avaldatud andmeid IRL-i poliitikute mahhinatsioonide kohta. Omanike Keskliidu kaudu on osad selle valitsuserakonna poliitikud teinud oma isiklikku valimiskampaaniat, kasutades selleks riigi raha. Raha eraldajaks on aga poliitikute erakonnakaaslane, majandusminister Juhan Parts.

Kas Savisaare vastu esitatud süüdistused võisid olla IRL-i kättemaksuks?

Kolmanda põhjusena on toodud välja seegi, et uuel aastal, kui valimisteni on jäänud veel loetud nädalad, ei tunduks selline skandaal enam üldse usutav. Praegu aga veel tundub inimestele, et valimisteni on palju aega ja seos valimiskampaaniaga on nõrgem.

Kes teema ette söötis?

Küsimus selle kohta, kes ikkagi oli Postimehele valeinfot edastanud allikaks, on mõistagi oluline. Võimalusi on kolm – president, peaminister või siseminister ja nende kaastöötajad.

Ma ei usu, et presidendi kantselei selle asja taga on.

Presidendi pressipealik Toomas Sildam võib olla solvunud keskerakondlase Kalle Klandorfi peale selle eest, et viimane on välja toonud tema võimalikud seosed nõukogude luureteenistustega. Ta pole neid väiteid muide ka otseselt ümber lükanud. Kuid sellegi poolest peab Ilvese kantselei arvestama, et Keskerakonna suur esindatud volikogudes üle Eesti tähendab, et võimalikus valijameeste kogus tuleva aasta sügisel, sõltub praeguse presidendi jätkamine oma ametis suurel määral ka Keskerakonna toetusest.

Ei, nende huvides sellise vandenõu korraldamine ei ole.

Ma pole kindel, et selle asja taga on otseselt Stenbocki maja. Esiteks pole ju kahtlust, et Postimehes ilmuva uudisloo allikaid otsitaks just Mart Kadastiku hea sõbra Andrus Ansipi kantseleist. Kui selle taga oleks Reformierakond, oleksid nad vähemalt asja mõnesse teise toimetusse sokutanud. Teiseks aga pole Rosimannus nii rumal, et mitte näha ohtu, et sedavõrd ülepingutatud süüdistused võivad lõpuks osutuda vaid veeks Keskerakonna veskile, mis võib Keskerakonnale teenida mäekõrguse hulga hääli.

Üle jääb siis siseminister Marko Pomerants IRL-ist, kes küll ise väidab, et oli lume all kui pauk käis. Aga võib-olla sellepärast jäigi riik nii jänni lumetormiga, et siseminister Pomerants oli samal ajal sedavõrd ametis intriigi punumisega, et ei pannud ilma akna taga tähelegi? Just IRL püüab praegu meeleheitlikult levitada versiooni justkui oleks info Postimehele ette söötnud hoopis keskerakondlased ise.

Selliseid keskerakondlasi on mul küll keeruline ette kujutada, kes teadlikult ründaksid oma erakonna positsioone enne Riigikogu valimisi.

Jah, kõnekas on seegi, et Mart Laari olevat nähtud neljapäeval Riigikogu kohvikus Erki Niiles Krossi seltsis ajalehti lugemas. Meestel olid laual värske Kesknädal ja Postimees ja midagi nad arutasid. Hiljem oli just Kross see, kes kiirustas tegema kõige agressiivsemaid avaldusi – justkui väljendades Laari mõtteid, aga esitledes neid kui endi omi. Ning just Kross püüab praegu avalikkuses teemat elusana hoida.


Postimees nurka surutud

Huvitav on ka Ansipi käitumine, kes tõmbas Postimehel sama päeva õhtuks vaiba alt. Kui lugeda Tuuli Kochi artiklit tähelepanelikult, siis võib igaüks veenduda, et viidatakse justkui eksisteeriks konkreetne paber, mis ajalehe väiteid kinnitab. Sellistes asjades ei saa endast lugupidav toimetus lubada hooletusvigu. Küllap on iga sõna sellises artiklis mitu korda üle loetud.

Kohe avalõigus kirjutatakse: “Eesti presidendi, peaministri ja siseministri käes on kaitsepolitsei teabeettekanne...” Ning pisut hiljem: “Riigijuhtidele esitatud dokumendi kohaselt on Savisaar...”

Mingit kahtlust ei jää, et jutt on füüsilisest paberist, mis on riigijuhtide käes, dokumendist, mis on neile esitatud. Ilmselt selline info ka Postimehe toimetusse kellegi suu läbi jõudis.

Kuid Eesti Päevaleht sai samal päeval prokuratuurist vastuse, et mingit riigisaladuse lekkimise kaasust antud juhul pole. Järelikult, kas sellist dokumenti pole olemas olnudki või siis ei sisaldu selles seda, mida Postimees väidab, et sisaldub.

Juba sama päeva õhtul virutas Ansip Postimehe nina ees ukse lõplikult kinni, teatades, et “Postimehes märgitud kirjalikku ettekannet ei ole olnud.”

Jah, peaminister kiirustas täpsustama, et sel teemal on talle suuliselt ette kantud, kuid igaüks saab aru, et see pole enam tõsiseltvõetav info, kui allikatena märgitakse anonüümseid keskerakondlasi, kes on rääkinud midagi inimestele, kes on omakorda rääkinud sellest Ansipile. Või siis mingeid jutte kusagil.

Seda kui keegi kuskil ütles, kellelegi ja midagi, nimetatakse kuulujuttudeks. See pole enam tõsiseltvõetav alus suurtele pealkirjadele suurimas päevalehes, mis võivad pöördumatult kahjustada Eesti ühe tuntuima poliitiku head nime.

Päev hiljem teeb Postimees halva mängu juures head nägu ja kirjutab, et riigijuhtidele tehti suuline ettekanne, nagu poleks nad kunagi mingist dokumendist kirjutanudki.

Ei, seda asja peaks ikka selgitama põhjalikumalt. Sest kuidas ikkagi sellise pommuudise avalõik juba samal päeval valeks osutub ning ajaleht seda isegi kuidagi ei kommenteeri.

Räägime erakondade rahastamisest

Et neljapäeval välja käidud versioon ei pidanud vastu isegi õhtuni, siis püütakse nüüd kõigest väest viia juttu erakondade rahastamisele. Savisaar polegi mingi mõjuagent, kuid käis erakonnale Moskvast raha küsimas. Seda kiirustavad kõik kiiresti taunima, nagu oleks see fakt vaieldamatu.

Esiteks, summa, millest jutt on olnud, on ikkagi täpselt sama, mida küsiti õigeusu kiriku ehituse toetuseks, mis lõpuks ka Venemaalt kirikule lubati ja mille kohta sõlmiti täiesti avalik leping.

Ning lisaks puhtpraktiline küsimus.

Kuidas küll kujutatakse ette, et Keskerakond oleks sellisel moel saadud raha oma bilanssi toimetatud? Kui olekski edasi antud mingid kohvrid rahaga, nagu Postimees kriminaalromaani stiilis ülevaates kirjeldab, kuidas oleks selle eest saanud tasuda Keskerakonna arveid?

Kas Postimehe ettekujutuses oleks ma Keskerakonna peasekretärina käinud mööda linna ja maksnud rublades meie koostööpartnerite arveid? Kaua ma oleks midagi sellist saanud märkamatult teha? Ja milline on tõenäosus, et üle 20 miljoni krooni üleöö ilmumine Keskerakonna kasutusse poleks äratanud tähelepanu?

Huvitav, kuidas küll oleks selliseid andmeid sisaldavat kvartaliaruannet interpreteeritud Riigikogu nö kapokomisjonis, mis erakondade rahastamise üle järelvalvet peab?

See on mõistusevastaselt suur summa.

Tegelikult näib nii, et antud juhul on Keskerakonna vastased ootamatult kiiresti omast võttest selili prantsatanud. Jah, püütakse teha halva mängu juures head nägu ja püütakse isegi selgitada, et tegelikult tegi Postimees Savisaarele teene. Nagu sedastab Argo Ideon – Savisaar on jälle fookuses.

Tegelikult juhib kogu see segadus vaid tähelepanu kõrvale oluliselt, milleks on Eesti ees seisvad väljakutsed – kontrolli alt väljunud hinnad, endiselt kõrge tööpuudus ja Eesti inimeste toimetulekuraskused.

Võib-olla ongi eesmärk neid arutelusid vältida, nagu ikka. Hirm Venemaa ees on piisavalt irratsionaalne ja emotsionaalne, et varjutada valimistel tegelikult oluline küsimus – milline valik oleks Eesti inimestele vaid kahe kuu pärast toimuvatel kasulikum?

Savisaar ajab Eesti asja!

Täna Postimehes avaldatud lugu Edgar Savisaare väidetavast mõjuagendiks olemisest on absurditipp ja viitab vaid ühele – paremparteide valimiskampaania on alanud ja lubatud on kõik vahendid.

Väited nagu Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea tegutseks Venemaa huvides mõjuvad naeruväärsena – Lasnamäele kiriku ehitamine toimub ju Tallinna ning kogu Eesti õigeusklike huvides. Töötan Savisaarega igapäevaselt tihedalt koos ning väidan raudkindlalt, et ta ajab Eesti ja Tallinna asja.

Eesti julgeoleku ohustamise küsimust võiks küsida hoopis Langi, Paeti ja Ansipi käest ja seda peamiselt seoses Sergei Markovi viisaskandaali osas. Tuletan siinkohal meelde, et Markov on see Vene duumasaadik, kes avalikult kuulutus, et tema korraldas 2007. aastal küberrünnaku Eesti veebilehtede vastu. Minu arvates on meie riigi julgeolekule vägagi ohtlik kui valitsus lubas viisa inimesele, kel oli Schengeni ruumis liikumise keeld. Veel enam, see oli ohtlik kogu Euroopale!

Juhin tähelepanu, et Edgar Savisaare tulek poliitikasse sai alguse Rahvarinde päevilt ning võitlusest Eesti iseseisvuse eest. Keskerakond ja Savisaar kannab samu väärtuseid tänapäevani. Minu hinnangul näitab vene kaardi välja toomine ja Savisaarega hirmutamine tavaliselt seda, et paremerakondadel on head mõtted otsas.

Kõige selgem märk sellest, et süüdistused Savisaare suunas ei vasta tõele, on see, et teemat hakati käsitlema esmalt ajakirjanduses.

Keskerakonna esimees on jaganud avalikkusele selgitusi, sest tal pole midagi varjata. Ju siis on Keskerakond tulevasteks riigikogu valimisteks nii tugev jõud, et meie mustamiseks võtakse ette meeleheitlikke samme.

Reformistid pole küll õiged inimesed venemeelsusest rääkima

On kahetsusväärne, et Reformierakonna esimees Andrus Ansip ei julenud Edgar Savisaare kirjale ise vastata ning on seda teinud läbi oma noore nõuniku Arto Aasa.

Edgar Savisaar saatis sel nädalal Andrus Ansipile kirja, kus kutsus Reformierakonna esimeest üles koos hoolitsema selle eest, et valimisdebatis keskendutaks enam sisulistele teemadele ja vähem ebaolulisele.

Savisaar kirjutas, et valmiste eel on peamine see, mis saab Eestist, mis otsuseid tehakse järgmise nelja aasta jooksul seoses maksude, tööpuuduse, pensionide ja paljude teiste võtmeküsimustega. Oma kirjas väljendas Savisaar veendumust, et kahe Eesti suurima erakonna esimeestena on neil Ansipiga ühine vastutus hoolitseda selle eest, et Eesti poliitiline debatt oleks sisulisem ja mitmetahulisem.

Kahjuks tundub, et Reformierakond siiski ei ole huvitatud sisulisest debatist. Oma alluvast poliitbroileri selja taha pugemine peaministrile küll au ei tee.

Juhin ühtlasi tähelepanu, et peaminister on oma nõunikule andnud kehva nõu.

Minu hinnangul pole Ansip noorele mehele tõtt rääkinud. Küllap on peaminister teadlik, et paremerakondade edu eestlastest valijate seas pole sugugi nii kindel, kui nad ise armastavad kujutada.

Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et Keskerakonna toetus eestlaste seas on suurem kui Reformierakonna koalitsioonikaaslasel Mart Laari juhitud Isamaa- ja Res Publica Liidul ning kõigil teistel erakondadel peale Reformierakonna.

On piinlik, et peaministri noor nõunik on pandud rääkima asjadest, millest ta midagi ei tea.

Juhin tähelepanu, et Edgar Savisaare tulek poliitikasse sai alguse Rahvarinde päevilt ning võitlusest Eesti iseseisvuse eest. Keskerakond kannab samu väärtuseid tänapäevani.

Me Artoga olime siis veel poisikesed, kuid vaevalt, et ta ei tea, et tema ülemus Ansip käis sel ajal sirge seljaga ja punalipp käes Tartu kommunistide eesotsas. Rääkides korra tagamisest Tallinnas, tuletaksin meelde, et Ansipi Moskva ülemused saatsid Tallinna 1991. aastal Pihkva dessantväelased, kellest peaminister Savisaare juhitud valitsusel õnnestus vaid üle noatera verevalamiseta vabaneda. Ei mäleta, et Ansip oleks oma peremehi Kremlis püüdnud korrale kutsuda, küllap lootsid tema sõbrad Eesti komparteis, et Eestis suudetakse ikka kord majja lüüa.

Ansipi minevik Eesti ENSV-s pole küll inimestele mingi saladus. Väga paljud mäletavad tema rolli ühe konkreetse meeleavalduse maha surumises, osalajetele koerte kallale ässitamises ning nende hilisemas tagakiusamises oluliselt erinevalt Ansipi ämmast. Tallinnas massirahutused vallandanud peaminister kahjustas väga oluliselt Eesti huve nii sireriiklikult kui rahvusvaheliselt. Seega küsimuses, kes on Eestis vene asja ajanud, võiksid reformistid küll veidi tagasihoidlikumad olla.

Minu hinnangul näitab vene kaardi välja toomine ja Savisaarega hirmutamine tavaliselt seda, et paremerakondadel on head mõtted otsas.

Mille eest ta seal magamistoas sularahas maksma peab?

Andrus Ansip tegi seoses oma isikliku pangaautomaadiga väga huvitava avalduse. Ta pahandas ajakirjandusega, et talle sellist teguviisi pahaks pannakse ja teatas, et pandagu talle siis juba pangaautomaat magamistuppa - hea kogu aeg võtta.

Peaministrite eraelu pole küll eriline jututeema, aga kui peaminister meid juba oma magamistoale mõtlema kutsus, siis ... kuidas seda nüüd mõista või kuidas sellist avaldust tõlgendada. Milleks peaministrile magamistoas pangaautomaat? Mille eest tal seal sularahas maksta on vaja?

Kas on mõtteid või ettepanekuid?

Kindlasti aga on see oluline teema, erinevalt peaministrist mõistab seda ka meedia. Mitmel põhjusel. Mis õigusega nõuab peaminister endale selliseid privileege? Et tal pole viitsimist jalutada 100 meetrit lähima pangaautomaadini ja võtta raha välja sealt. Toodagu talle pangaautomaat peole kätte. Mis suhtumine see selline on? Me oleme Tartust, me maksame?

See on tõusiklik.

Paljud Eesti inimesed on mures sellepärast, et neil pole üldse eriti midagi, mida pangaautomaadist välja võtta. Kuid seltskonnale Estonia teatris pannakse oma pangaautomaat?

See on naeruväärne.

Teiseks näitab see seda, kui tähtis on kogu asja juures propaganda.
Eurole üleminekust tehakse vägisi ühe erakonna valimiskampaania.
Sellest räägivad nii vigased eurokalkulaatorid, mida rahvale on saadetud. Sellest räägivad kirjad ja lendlehed, mida reformierakondlased lasevad Tallinna postkastidesse saata. Sellest räägib peaministri suur soov telekaamerate ees euro tuleku puhul teatrit teha. Ja selleks monteeritakse talle isiklik pangaautomaat rahvusooperi külge.

Minu arvates peaks peaminister teatama, et loobub sellest tõusiklikust kavatsusest.

Maavanem Rajasalu võitleb koha eest valimisnimekirjas!

Mulle on küll tänaseks selgeks saanud, et Harju maavanema Ülle Rajasalu „võitlus“ Kristiine turuga on võitlus koha pärast Reformierakonna valimisnimekirjas.
Teada ju on, et kõik erakonnad komplekteerivad valimisnimekirju ja ju on oravaparteis Rajasalule mõista antud, et kui ta niimoodi nurgas edasi konutab nagu siiani ja Tallinna juhtidele kaikaid kodarasse ei loobi, siis ega nimekirjas esimese kahekümne hulgas küll kohta loota pole. Nüüd siis vaene Ülle punnitab ja punnitab. Küll kutsus Savisaare selgitusi andma (käis Korb), küll käskis ehituse seisma panna ning nüüd siis tagatipuks ei kirjuta alla korraldusi, mis turu all oleva maa munitsipaliseeriks.
Kahju, et maavanema püüab oma poliitmängudega segada Kristiine elanike jaoks turu rajamist. Rajasalu peaks maavanemana mõtlema hoopis värskele toidule ja odavamatele hindadele, mida turg kindlasti pakkuma hakkab. Aga millal siis ühele reformierakondlasele varem inimene korda on läinud, taaskord ehe näide!



2009. aasta 5. veebruaril pühendasin oma blogis pika loo Ülle Rajasalule. Lugu saad uuesti lugeda SIIT!

Mis küll Eestis toimub?

Laupäeva õhtu tõi mulle üllatava ning kurva sõnumi – muusik Tõnu Trubetsky on otsustanud Keskerakonnast lahkuda. Laiali saadetud pressiteates ütleb Tõnu, et lahkub Keskerakonnast ning vähemalt mõneks ajaks ka poliitikast seoses tagakiusamise, tapmisähvarduste ja vaimse terroriga. Need kolm põhjust kõlavad õõvastavalt ning tekitavad õigustatud küsimuse – mis küll Eestis toimub?

Meie Põhiseadus sätestab, et poliitilise vihkamise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on Põhiseaduse kohaselt igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma.

Küllap Tõnu arvestas Keskerakonda astudes, et tuntud inimesena satub ta avalikkuse tähelepanu ja ka mõningase kriitika alla. Seda aga, et erakonda kuulumine lõpeb inimese terroriseerimisega nende poolt, kellele see ei meeldi või, kes sellest aru ei saa, ei osanud keegi isegi unes näha. Mingil põhjusel võtsid teatud inimesed endale õiguse tuntud muusikut kritiseerimise asemel lausa laimata ning avalikult mõnitada. See on vale ning ebamoraalne. Loomulikult on õigus öelda välja oma arvamus, aga seda ei ole lubatud teha ärgitades poriga loopimisele ja vihkamisele.

Nii nagu ütles Keskerakonna aseesimees Enn Eesmaa, on Tõnuga juhtunu märgiks sellest, et midagi on lahti demokraatia ja meediaga. Tõepoolest, midagi on lahti – Euroopa ja euroopaliku käitumise suunas arenemise asemel liigub Eesti hoopiski kusagile ebamäärasusse – sinna, kus on olemas õige arvamus ja vale arvamus. Ning nn vale arvamuse tunnistamine toob kaasa karmi karistuse ja hukkamõistu. Selline vihkamist ja hukkamõistu täis olev türannia ei ole aga jätkusuutlik, vaid kukub kokku iseenese kurjuse raskuse all.

Vahel on keeruline lahendada küsimust, kus jookseb piir õigustatud kriitika ja alusetu laimu vahel. Siinkohal peabki olema reguleerijaks avalik sõna – meedia, mis eri arvamusi vahendab. Kui aga meedia ei suuda või ei taha tõmmata seda piiri, siis on ühiskonnas korra hoidmiseks vajalik sekkuda seadustega. Laimu paisudes peab võtma vastutusele need, kes on selle algatajateks ja levitajateks.

Pean ääretult oluliseks, et avalikult mõistetaks hukka see, mis Tõnu Trubetskyga korda saadeti. Mingit õigustust pole ja ei saa kunagi olema tagakiusamisel, (tapmis)ähvardamisel ja vaimsel terroril. Kui sellesse suhtutakse kergekäeliselt ning sarkasmiga, siis anname signaali samasuguse käitumise jätkumiseks ka edaspidi. Siinkohal on olemas oht kogu poliitikale – selline õudus võib hakata tabama valimatult kõiki inimesi, kes astuvad ükskõik millisesse erakonda. Selle tulemuseks on aga ühiskonna lagunemine ja lõhestumine ning küsimärgi alla satub Eesti püsimajäämine.

Laimajad ja vihkamise õhutajad hõõruvad nüüd käsi, sest tunnevad end rahuldatult - muusik Tõnu Trubetsky lahkub Keskerakonnast ja poliitikast. Sellega anti aga tõuge üleüldisele vihkamisele ja mittesallimisele ja lõhestumisele.
Siinkohal pöördun erakondade peasekretäride poole, saamaks sõnumit mis väljendab vastuseisu säärasele käitumisele, nüüd ja edaspidi.

IRLi küsitlus maksis vähemalt 2,5 miljonit krooni

Täna oli meedias taas juttu Isamaa ja Res Publica Liidu valimiseelsest „küsitlusest“. Sel korral ei kirjuta ma mitte selle ankeetküsitluse olemusest, usaldusväärsusest ega selle narrusest vaid maksumusest. IRLi peasekretär Vaher teatas peale meediakanalite pinnimist, et nende küsitlus maksis vaid üle 100 000 krooni. Vaher teeb nalja? Või siiski mitte? Võibolla maksiski see küsitlus erakonna jaoks vaid 100 000 krooni ning ülejäänud miljonid maksis mõni IRLi sõbralik MTÜ, näiteks Omanike Keskliit.

Kuna ka mina olen oma töös kokku puutunud reklaamiga ja selle postitustega siis toon siia oma arvestuse, kui palju tegelikult nimetatud „purusilmaajamise“ küsitlus maksma võis minna:

trükk – 560 000 ankeeti x 0,5 krooni = 280 000 krooni
postikanne – 560 000 postkasti x 0,3 krooni = 168 000 krooni
tagasisaadetud ankeedid „makstud vastus“ – 60 000 ankeeti x 5,5 krooni = 330 000 krooni
reklaam (teles, internetis, ajalehtedes) – reklaamimahtu hinnates ca 1,2 miljonit krooni
auhinnad vastanutele – 60 000 auhinda x 10 krooni tükk = 600 000 krooni

KOKKU: 2 578 000 krooni

Arvutustes on toodud pigem minimaalsed hinnad, näiteks ei ole mulle täpselt teada, kui suures mahus nad ikkagi sel teemal reklaami ostsid, aga mind jõudsid need parlamendi esimehega tehtud telereklaamid ikka lõpmatuseni ära tüüdata.

Ega Vaherit otsesõnu valetamises ka süüdistada ei saa, ta ütles, et küsitlus maksis üle 100 000 krooni, nõus, ka kaks ja pool miljonit on üle saja tuhande.

Jälgin huviga, kas KAPO ja Prokuratuur minu blogi sissekande peale ka arvamusi ja selgitusi omavahel ja meediaga vahetama hakkavad, nii nagu seda Keskerakonna puhul mõnede Ekspressi väljamõeldiste peale on tehtud.

Esiteks võimekus, siis piirid

Nagu võiski arvata, siis Riigikogu valimiste kampaanias hakatakse poliitilistes aruteludes taaskord keskenduma haldusreformi läbiviimisele Eestis. Meie naaberriik Läti teostas oma haldusreformi küllaltki jõuliselt. Arutelud, kas Eestis peaks kasutama samasugust lähenemist ja süsteemi, vältavad paljuski siiani. Kindlasti ei tohi me võtta Eesti kaarti, seda kaheksaks ruuduks voltida ning tekkinud joonte järele reformi teostada. Vajame analüüse, mis ei laseks haldusreformi läbi viia mõtlematult ja kahju tekitades. Oluline on ka veel see, et eristada tuleks haldus- ja haldusterritoriaalset reformi.

Eesti omavalitsuspoliitikaga palju tegelenud ning Sisekaitseakadeemia õppejõuna töötanud Raivo Kaik on minu poolt välja käidud mõttele liita Võhma linn Suure-Jaaniga kirjutanud vastuseks, et haldusreformi läbi viies on väga oluline järgida ajaloolisi kihelkondade piire.
Olen täiesti nõus, et ajalooliste piiride arvestamine on oluline ja seda tulebki võimaluse korral teha. Siiski ei saa me kõiges lähtuda just kunagistest kihelkondadest. Aeg on edasi läinud ning piirkonnad arenenud erinevalt. Seega ei ole mõtet läbi viia reforme, mille tulemusena liidetakse toimetulekult nõrgad piirkonnad veelgi nõrgematega. Nii võime saada tulemuseks suured omavalitsusüksused, mis kiirelt ääremaastuvad, sest ei jaksa oma ülesandeid täita ja kaotavad vähese konkurentsvõime tõttu oma elanikud.

Haldusreformi teostamine peab olema mõistlik ja põhjalik ettevõtmine, mida poleks vaja paari aasta pärast jälle ümber teha. Enne kui saame omavalitsusüksuseid hakata liitma või mingit moodi ümber kujundama, peab olema selge ja täpne informatsioon, mis toob säärane teguviis ühe või teise piirkonna osas endaga kaasa. Oktoobris täitub viis aastat ühist Suure-Jaani valda ning on põhjust pidada rõõmsalt sünnipäevapidu, sest usun, et tänaseks on kõigile selge, et see oli edukas ühinemine. Kuid ega see ei sündinud üleöö vaid liitumiskõnelusi, mille käigus analüüsiti, arvutati ja arutleti, peeti üle kümnekonna aasta.

Olen seisukohal, et haldusreformi teostamisel on ääretult oluline lähtuda sellest, et moodustatavad uued omavalitsused oleksid piisavalt võimekad täitmaks seatud ülesandeid, omama arvestatavat tulubaasi ja suutma seista oma õiguste eest. Haldusreform tuleb läbi viia nii, et riigi ja valitsuse tasandil suhtutaks kohalikesse omavalitsustesse täie tõsidusega ja saadaks aru, et need institutsioonid on rahvale kõige lähemal seisev võim. Selges kooskõlas peab olema ka riigipoolne omavalitsuste rahastamine ja neile ülesannete ning õiguste andmine. Me ei saa lubada olukordi, kus omavalitsustele eraldatavat raha halastamatult kärbitakse, aga pandud ülesandeid pigem suurendatakse kui vähemaks võetakse. Iialgi ei saaks midagi seesugust juhtuda meie põhjanaabrite soomlaste juures, sest seal peetakse omavalitsust ja selle autonoomiat pühaks.

Eestis on 37 valda, kus elab kuni 1000 elanikku, 47 valda on 1001 – 1500 elanikuga ja 31- s vallas elab 1501 – 2000 elanikku. Seega on 115 vallas ehk pooltes Eesti omavalitsustes igaühes vähem kui 2000 elanikku. Kas need vallad on jätkusuutlikud? Kui suur või väike elanike arvult või pindalalt peab olema üks jätkusuutlik omavalitsus? Kas 6 õpilasega saarel asuv põhikool on jätkusuutliku omavalitsuse tunnus? Majanduslikus mõttes kindlasti ei ole. Kui aga lähtume inimesest ja perekonnast, ääremaastumise vältimisest ja veelgi enam – paikkonna elujõulisusest, siis on see väike kool jätkusuutlik ja ääretult jätkuvajalik. Keskerakonna idee on viia kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaas sellisele tasemele, mis tagab li¬saks igapäevaste ülesannete täitmisele vahendid inves¬teeringuteks, põhivara ku¬lumi katmiseks ning Euroliidu projektide oma¬osaluse tasumiseks. Edukas omavalitsus on eduka riigi alus, millel keskvalitsus ja kohalik võim tegutsevad koostööpartneritena.

Kindlasti on Eestis piirkondi, kus haldusreformi läbi viies saab arvestada ka ajalooliste piiridega ning tekib edukas omavalitsusüksus. Kui meil on valida, kas luua nii lähi- kui kaugemas tulevikus hästi hakkama saav vald ajaloolisi piire mitte arvestades, või ääremaastumise ohuga, aga vanades kihelkonnapiiridest kramplikult kinni hoidev vald, siis kumba viisi peaksime valima? Kumb viis on kasulik riigile ja rahvale?

Just seepärast ongi olulised põhjalikud analüüsid spetsialistide poolt, mis näitaksid meile, milline saab olema haldusreformi tulemus. Arutelu õige lahenduse leidmiseks, omavalitsuste poolne initsiatiiv ja lahenduste pakkumine – see kõik annab meile võimaluse parimaks tulemuseks.

Kohalik tasand on rahvale lähim riigivõimu osa, seepärast peabki ülesehitus olema tugevatel alustel ning jätkusuutlik. Põhiline on see, et meil oleksid tugevad omavalitsused, mis on riigile tugevateks partneriteks, mitte pelgalt alluvateks. Seega ei ole peaküsimuseks mitte omavalitsuste piirid vaid tulubaas, ülesanded ja kohustused ning viimastega hakkamasaamine.

Mõnes riigiametis on lahvatamas suur korruptsioonilugu?

Eesti meedia on viimastel nädalatel käsitlenud jõudsalt Tallinna linnaametnikke, kes saanud Kaitsepolitsei kahtlustuste osaliseks süüdistatuna pistise võtmises. Mõneti võib ju suurt huvi õigustatuks pidada, kuid kahjuks tahetakse meedia vahendusel inimene enne trellide taha saata kui tema süü on kohtus üldse kinnituse saanud.

2009. aasta aprillis manitses Edgar Savisaar oma blogi vahendusel ajalehte Postimees, mis eksitas artikliga lugejaid, jättes väära mulje, justkui pealinnas oleks kahekordistunud korruptsioonis süüdimõistetute arv. Vähe sellest, põhjuse antud artikli kirjutamiseks andis justiitsminister Rein Langi eksitav vastus Riigikogu Keskfraktsiooni liikmetele. Kohtulahendite registri ülevaatamine tõi aga asjale hoopis teise valguse. Nimelt selgus, et omavalisustöötajatest on korruptsioonis süüdi mõistetud 2007. aastal üks isik ning 2008. aastal mitte ühtki. Riigitöötajatest vastavalt 12 ja 13.

See näitab väga hästi, kuidas meedia täiesti süüdimatult kujundab eksiarvamust ja asetab korruptandid sinna, kus neid on tegelikkuses kõige vähem. Seega ei saa me endiselt usaldada ajalehtede kaanepealkirju, vaid peame tegelema tõeste andmete otsimisega. Ei ole ilus, et Tallinnast kujundatakse ajakirjanduses endiselt arvamus kui korrumpeerunud linnast. Riigiametitest, mille statistilised numbrid lausa hirmu tekitavad, ei räägi aga keegi.

Siinkohal tekib küsimus, kas õukonnameediale on antud käsk Tallinna kõvasti tümitada, et varjata mõnd esile kerkida võivat inetut lugu riigiametites? Mis on aga selge – inimene pole enne süüdi kui vastav kohtuotsus on langetatud – süütuse presumptsioon kehtib ka Tallinnas.

Anonüümse laimu „meistriklass“. Delfi tegi ära isegi Venemaale

Ennast Eesti enimloetava internetiväravana reklaamiva Delfi anonüümseks jäänud toimetaja on andnud oma valimiskampaanias osalevatele kolleegidele ette musta pii-aari meistriklassi. Kardetavasti leiab selline poliittehnoloogia järgijaid, seetõttu on vajalik lugejaid taoliste manipulatsioonide eest hoiatada.

Meie naabermaades oleks Venemaal selline anonüümne sõim kahjuks ehk isegi harjumuspärase kangusega, Lätis siiski juba tähelepanu äratavalt vänge, Soome suures meedias aga oleks sellise anonüümse teksti tiražeerimine täiesti mõeldamatu.

Venemaa näide tuleb esimesena meelde eriti seoses Delfi peatoimetaja Moskva-visiidiga, millest avalikkus kuulis alles tagantjärele Eesti Vabariigi presidendi aastapäevakõnest. Seoses Eesti peatoimetajatele Venemaalt töövahendiks kaasa pistetud sülearvutitega. Delfi kombel paarinädalase vahega ilma igasuguse usutava seletuseta peatoimetajate päevapealt mahavõtmisele ja ametisse ennistamine on aga pretsedenditu isegi Venemaal. Kui omanikud vahetavad Delfi peatoimetajaid nagu kabenuppe, siis loomulikult pole mingit selgroogu võimalik oodata tavatoimetajatelt ja reporteritelt. Tehakse kõike seda, mida omanik ütleb, ning mida arvatakse omanikule meeldivat. Sageli pingutatakse ka üle.

Üle 14 000 märgiline anonüümne mammutkiri peaks lisaks kõiksugustele poliit- ja meediatehnoloogidele huvi pakkuma ka õiguskaitseorganitele - demokraatliku süsteemi ja põhiseaduse alustalade üdini õõnestamise katse on sedavõrd ilmne. Õiguskaitseorganeile võiks pakkuda ka ainest näiteks rahvustevahelise vaenu õhutamise paragrahvide ilmne rikkumine. Loodan, et parteitud prokurörid ei vaata sellele enam läbi sõrmede.

Kuna kirjatükk on toimetuse poolt avaldatud anonüümselt, siis sellega on Delfi toimetus ja omanik võtnud üheselt vastutuse ka kogu selle kirjutise sisu eest enesele. Siin ei saa ka enam korduda juba palju kordi kohtus lõpuni vaieldud vaidlus nö vaba kommentaariumi sõnavabaduse piiridest. Kui Delfi on pandud vastutama isevooluteel ilmuva kommentaaride sisu eest, siis toimetatud arvamusrubriigis toimetuse poolt eraldi esile tõstetud sisu eest vastutab Delfi täie rauaga. Sõltumata kas ja kes sinna on alla kirjutanud.

Isamaaliidu tegijad – Juku-Kalle Raid ja Tarmo Kruusimäe!

Viimastel päevadel on taaskord kerkinud üles muusik Tõnu Trubetsky Keskerakonda astumise teema. Mul on superhea meel, et tunnustatud Eesti muusika ja punk-liikumise täht Keskerakonda astus.
Mingi kitsas „arvamusliidrite“ seltskond aga arvab, et nemad on nii kõvad tegijad, kes võivad Trubetskyt seetõttu halastamatult sõimata, särgile kleepida ja lihtsalt näkku sülitada! Ega ikka ei või küll!

Joodik Juku-Kalle!

Üks, kes Trubetsky Keskerakonda astumise teemal sõna võttis, oli joodik Juku-Kalle Raid, kes peatoimetab ajalehte KesKus, mida annab välja Isamaa ja Res Publica Liidu PR nõustaja ja selle partei peost sööja Marek Reinaas. Juku-Kalle Raidi iseloomustavad väga kõnekalt paar mulle eile saadetud pilti. Panen need siia üles ja sõnu polegi enam vaja! Nendel piltidel näete Isamaad selle ehedal kujul.

Vägistaja Kruusimäe!

Teine, kes Trubetsky keskerakonnastumise ja Vennaskonna esilaulja vastu suu täis võttis, oli Isamaa ja Res Publica Liidu liige, Tallinna linnavolikogu saadik Tarmo Kruusimäe. Mõtlesin, et ei kirjuta temast ja olen vait, aga kui Kruusimäe eile, 13. septembril uuesti Trubetsky nime mõnitas, leidsin, et ei saa minagi vaiki olla. Nimelt on minult juba ammu küsitud, miks Keskerakond ei ole avalikustanud Kruusimäe-Kojamehe kriminaalseid tegusid? Kuidas selline mees nagu Kruusimäe-Kojamees saab üldse vabaduses viibida, enamgi veel – rahvast esindada? Aga ju siis Isamaa valijatele selline mees meeldib.

Kuidas seesugune mees (tegelikult on „mees“ tema kohta muidugi liiga hästi öeldud, arvestades järgevat) julgeb veel inimestele silma vaadata? Kuidas meedia teda arvamusliidriks peab ega pole teda mitte lõhki kiskunud ja tema teed võimuorganisse takistanud? Miks normaalsed isamaalased, keda ju ometi ka on, teda parteist välja pole heitnud? Tarmo Kruusimäe on kurjategija, retsidivist, haige inimene – ta on vägistaja ja piinaja.
Paljud inimesed on lugenud Mihkel Raua raamatut „Musta pori näkku“. Selle neljateistkümnes peatükk räägib jubedast juhtumist tänase IRL-linnavoliniku Kruusimäe alias Kojamees korteris. Peatükk jutustab, kuidas Kojamehe – Kruusimäe eestvedamisel kambakesi alaealist ja alaarenenud noort naisterahvast seksuaalselt ära kasutatakse. Kas pole korrakaitseorganeid, meediat, erakonnakaaslasi, valijaid, kes peaksid juba ammu kõva häälega karjuma?

Lugupeetud Mihkel Raud! Ma loodan, et Te ei pahanda, kui ma raamatu just sellesama neljateistkümnendast peatükist katkeid oma blogisse üles riputan. Olgu see tõestuseks, kui kohutav inimolend on Tarmo Kruusimäe.


Mihkel Raud, „Musta pori näkku“, neljateistkümnes peatükk

„Mihkel, kas sa nikku tahad?“
Kojamees oli täna erakordselt heas tujus. Tema Lasnamäel asuv korter oli paksult täissuitsetatud ning see sai tähendada vaid üht – külalisi. Neid oli nondel harvadel kordadel, mil ma end läbi välisukse tema kitsukesse korterisse litsusin, Kojamehe juures peaaegu alati. Peale magamise ning sõprade võõrustamise oli Kojamehel vähe põhjusi maailma urruaugus – aga seda oli Lasnamäe juba tol ajal – omi nooruslikke tunde õhtu suunas veeretada.

..............................

„Änimal, mine tee Mihkliga keppi,“ andis Kojamees vastuvaidlemist mittesallival toonil korralduse pealtnäha umbes seitsmeteistkümneaastasele tüdrukule, kes toanurgas teistest eemal kükitas.
„Ma ei taha,“ inises see mingil senikuulmatul helisagedusel vastu.
„Kas sa armastad mind?“ käratas Kojamees tüdruku vait.
„Jah.“
„Siis mine tee Mihkliga keppi ja ära mölise.“
„Aga ma armastan ju sind, mitte teda,“ üritas Änimal kaeblikult halisedes Kojamehes veel kord inimest äratada.
Muidugi armastas ta Kojameest ja mitte mind. Ent armastus on midagi enamat kui regulaarset rütmi ignoreeriv süda või õrnõhuke higikiht peopesas. Armastus on valmisolek end armastatu nimel ohverdada. Ning Änimali jaoks tähendas see virilalt itsitava Abzaagi ja kõigi ülejäänud türapeade ees enese paljaks koorimist. Ning kusagil tont teab millises Eesti väikekülas oma lapselapse pärast südant valutava vanaema kootud põlvikutes jalgade harkiajamist inimese ees, keda ta esimest korda alles paar minutit tagasi nägi.

..............................

Ma nööpisin seltskonna ilmselgeks elevuseks oma porised püksid lahti ning hakkasin neid häbelikult jalast ajama, silmanurgast Änimali enam-vähem midagi sarnast tegemas jälgides. Ta sai enne mind valmis ning viskus erilist huvi ilmutamata selili. Änimal ei olnud ülearu ilus tüdruk. Lohakalt teine teisele poole vajuvate rindade tippe dekoreerivad üksikud paari sentimeetri pikkused karvad pole kunagi seksikad. Eriti siis, kui need su suulage ebameeldivalt torkima hakkavad. Just see aga juhtus, kui ma toatäie türapeade heakskiitva mõmina saatel püüdlikult indu teeseldes Änimali nibu kuivade huulte vahele kahmasin.

..............................

„Tahad, ma võtan suhu?“ küsis ta nii valjuhäälselt, et ma üllatusest peaaegu võpatasin.
Kušeti ümber kogunenud publik jäi hiirvaikselt sündmuste edasist kulgu ootama. Kui maailmas on kedagi, keda sa alt vedada ei saa, on see toatäis tundmatuid türapäid.
„Oleks palunud küll, jah,“ ühmasin ma teatava härrasmehelikkusega.
Änimal kahmas mu elutu londi pihku ning asus seda suletud silmadega ettevaatlikult noolima, justkui limpsiks ta värskelt moodi tulnud sidruniglasuuriga Koolijäätist. See maitses mäletatavasti nagu kollane lumi, mille söömise eest Frank Zappa inimkonda aastate eest oli hoiatanud. Oodatud progress jäi aga saabumata. Veri keeldus strateegilisse punkti jätkuvalt kogunemast. Änimali vastikustundest krimpsus nägu jõllitades ei osanud ma seda verele ausalt öeldes ette heita.
Initsiatiiv tuleb reeglina sealt, kust seda kõige vähem ootad, olid elu ning isa mind õpetanud. Kõigist toas viibinud kalkaritest oli Abzaag see, kes end üleüldiseks üllatuseks äkitselt püsti ajas. Tema morbiidsesse pilku oli tekkinud päikeselaik ning polnud vähimatki kahtlust, et mehe äraarvamatute käikudega ajju oli sööstnud hiilgav plaan. Ta komberdas elutoast kitsukese esikuga eraldatud kööki ning enne, kui keegi midagi küsida jõudis, seisis ta minu ning Änimali kõrval, käes poolik purk mett ja vaskne supilusikas. Sõnad on sellistel puhkudel teadgi üleliigsed. Justkui kokkulepitult keeras Kojamees meepurgilt kaane, Abzaag suskas lusika purki ning sikutas selle sealt uuesti välja, tiris seejärel oma pisikeste rasvaste näppudega mu riista Änimali musi vahelt välja, mäkerdas meega kokku ning toimetas tagasi sinna, kuhu ta antud hetkel kuulus.

..............................

1972. aastal andis Nõukogude Liidu valitsus Pepsico-nimelisele konglomeraadile õiguse eksklusiivselt Stolychnaya Vodkat Läänes turustada. Vastutasuks saadi luba Pepsi Colat raudse eesriide taga segamatult müüa. Rohkem kui tumepruun suhkrumaitseline vedelik, vääris Abzaagi hinnangul tähelepanu pudel, millesse seda jumalikku nektarit villiti. Ta haaras kušeti kõrval kolmel jalal vaaruvalt diivanilaualt tühja Pepsi pudeli, tõukas mu peaaegu jõhkralt Änimalist eemale ning asus jahmatamapaneva sihikindlusega klaasist koonust talle prakku pressima.
Änimal oli selleks hetkeks oma saatusega leppida jõudnud. Tõtt tunnistades oli jäälõhkujana tema kõige privaatsemate koobaste kaldaid rammiv pudel juba ainuüksi esteetilises plaanis kümneid kordi meeldivam ese kui minu ühtlase kihiga kaetud töövõimetu väikemees. Kojamees hirnatas valjuhäälselt. Ta lasi Abzaagil veel mõned korrad pudelit õrnalt edasi-tagasi liigutada ning ronis siis ise tüüri juurde. Nähes, et sisuliselt keppis teda nüüd Kojamees, muutus Änimal kogu protsessi suhtes veelgi leplikumaks ning hakkas mõne minuti möödudes üleüldiste rõõmuhõisete rütmis oigama.
Täispuhutud kumminuku emotsioonitu naeratus näol, vaatasin ma ihualasti kušetinurgal kössitades tehislikult üles-alla visklevat Änimali ning tema tupeava Pepsi-pudeliga uuristavat Kojameest. Siin ma siis nüüd lõpuks olin. See on siin see, kuhu jõuab inimene, kui ta kaheksa-aastaselt Mati Nuudega juhuslikult kohtudes oma saatusele hinge kingib – või kui juhtub nagu kuulsa bluusimehe Robert Johansoniga – kesköisel ristteel Saatanal oma kitarri laseb häälestada.
See suitsukonidega auklikuks põletatud diivanikate on pind, kuhu saabub mees siis, kui tema ise on ostnud talle pilli, et poeg muusikat tehes nende unistusteni jõuaks, mis talle endale erinevatel põhjustel kättesaamatuteks jäid. Need noore naise keha brutaalsest töötlemisest sündinud veretilgad on akvarellvärv, millesse ta torkab pintsli, kui on järjekordse meistriteose otsustanud kangale kanda. Too sperma ja higisegune hais on peaaegu müütiline vabadusesõõm, mille surematuks muutuvat jõudu on lubatud tunda saada ainult kõige väljavalitumatel.
See ilmselge arengupeetusega alaealine neiu, kelle suhu ma mõne minuti eest poolkõva, meega maitsestatud munni olin toppinud, ongi kõigi rokkarite poolt müstifitseeritud muusa. ..............................


Selle sõidu lõpust mõelda ma ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein.

.......................................

Siin lõpetan Mihkel Raua raamatu tsiteerimise. Raske, lausa võimatu on midagi kommenteerida. Muidugi, nad võivad öelda, et tegemist on ilukirjandusega – kuid jälgides, kuidas käitub Tarmo Kruusimäe – Kojamees Tallinna volikogus ja irvitab tublide eesti kodanike üle, usun ma iga sõna, mis sellesse raamatusse, sealhulgas neljateistkümnendasse peatükki on taotud. Mihkel Raud isegi on öelnud, et tegemist on faktidel põhineva teosega.
Kui Tarmo Kruusimäe võtab volikogus sõna, meenub kõigile neile, kes on Raua üllitist lugenud, too pepsipudel.
Kojamees ei ole vahepeal arenenud. Mulle tundub, et arengupeetusega oli ka tema ja mitte vaid õnnetu naisolevus.

Tervitus kodugümnaasiumile!

Lugupeetud direktor! Austatud õpetajad ja lapsevanemad. Head õpilased ja sõbrad!

Tervitan 1. septembri puhul kõiki oma kodukooli koolijütse, sõpru, endisi kolleege, häid õpetajaid ja tublisid abilisi. Head uut aastat teile!

Nii nagu vist kõigile täiskasvanutele, on ka mulle mu kodukool siiani armas ning eriti palju häid mälestusi on mul seetõttu, et töötasin siin peale 12. klassi lõpetamist veel poolteist aastat huvijuhina.

Suure-Jaani Gümnaasiumis on õppinud palju tuntuid ja vähemtuntuid oma ala tippe, kes on aidanud kaasa meie linna, valla ja Eesti riigi arengule. Ma ei hakka neid kõiki üles lugema, sest enne läheks issanda päike looja ning te teate neid niigi. On kultuuri-, majanduse- ja riigitegelasi, teadlasi, sportlasi, poliitikuid, arste, õpetlasi, ärimehi ning lihtsalt häid ja
toredaid tööinimesi. Suure-Jaani Gümnaasium on parim kool!

Viimasel ajal räägitakse kogu aeg koolireformist - koolide sulgemisest, liitmisest ja lahutamisest. Kusjuures otsustamisel võetakse tihtipeale aluseks vaid arvud ja raha. Aga kool ei ole vabrik! Kool ei pea tootma rahalist kasumit! Koolil on palju suurem ülesanne ja väärtus – ta peab kasvatama tublid riigikodanikud. Seepärast suhtungi mina kõigisse nendesse reformidesse ettevaatlikkusega ja üht ma ütlen – Suure-Jaani Gümnaasium peab säilima! Suure-Jaanis peab olema gümnaasium!

Meie maal ei ole kulda, naftat, teemante. Meie rikkuseks saab olla üksnes haritud kodanik. Haritud kodanik ei ole enam mitte pelgalt võimalus, vaid suur vajadus. Teie põlvkonna tarkusest hakkab sõltuma nii Eesti kui ka terve planeedi tulevik. Täna elame me sellises maailmas, kus isegi paigalpüsimiseks on vaja pidevas liikumises olla. Teadmised ongi
eeltingimuseks, et mõista kiiresti muutuvat elukeskkonda ja seda säästa. Paljud probleemid ei tulegi niivõrd pahatahtlikkusest kui harimatusest ja teadmatusest. Teie peale on pandud suured lootused!

Tervitan kõiki 1. klassi mudilasi! Teil on täna esimene koolipäev, ja uskuge mind – see tähtis päev elus jääb teile elu lõpuni meelde!

Tervitan ka vastseid abituriente - olgem ausad, esimese eksamini, lõpukirjandini, ei ole enam kaua jäänud, kõigest mõni kuu. Mina kirjutasin oma lõpukirjandi teemal „Elu tegelikest ja näilistest väärtustest“. Soovin teile, et te oskaksite neil kahel asjal vahet teha – mis on tegelikult oluline ja mis mitte.

Ilusat kooliaasta algust teile kõigile!

(Olen Suure-Jaani Gümnaasiumi 54. lennu vilistlane)

Selgituseks Katrin Saksale

Sotsiaaldemokraat Katrin Saks pahandab Delfi portaalis ja väidab, et „Parteijuhi Jüri Pihli asumine Tallinna abilinnapea kohale polnud hea mõte, kuna ta jääb linnapea Edgar Savisaare varju“. Ka televisiooniuudistes on tõstatatud küsimus justkui oleks ühe partei esimehe töötamine teise parteijuhi alluvuses lausa ennekuulmatu.

Tegelikult see nii ei ole. Näiteks Sotsiaaldemokraatide esimees Ivari Padar oli minister Ansipi valitsuses, seega töötas peaministri otsealluvuses. Oleks pidanud olema vähemalt riigikogu esimees! Ometigi ei tulnud tookord sellist küsimust kellelegi pähegi. Isegi mitte Padarile enesele.
Parteide esimeeste kohta niipalju, et mõistagi võib olla üks partei esimees linnapea ja teine abilinnapea, täpselt samuti nagu üks neist on peaminister ja teine minister. See ei ole mingi erand, vaid pigem reegel kõigis koalitsioonivalitsusega demokraatlikes süsteemides, sealhulgas ka Eestis. Võib ka vastupidi. Laaril näiteks ei ole valitsuses üldse mingit ametit. See oli ikkagi sotsiaaldemokraatide endi valik, kas nende esimehest sai abilinnapea või midagi muud.

Muidugi ei ole võimatu, et ka sots võib olla kaolitsiooni juht ja peaminister, nagu seda oli omal ajal Andres Tarand, aga siis peab neil olema ka hoopis rohkem mandaate ja laiem kandepind riigikogus või linnavolikogus. Katrin Saksa oma parteiliidri vastu suunatud väljaastumine seda kandepinda küll kuidagi ei laiendanud.

Õhtulehe ajakirjanik Teeveere on tõeline reformist

Tänases Õhtulehes materdab keegi ajakirjanik noor reformar Eiris Teeveere Tallinna töömessi „Tallinn töötab 2010“.
Esiteks jääb mulle arusaamatuks, kelle seisukohaga on tegemist, kas Õhtulehe toimetuse või Reformierakonna parteikontori omaga. Või on need kaks üks ja seesama?
Teiseks tahan neiu Teeveerele öelda, et ei ole üldse kindel, et sinul homme tööd on ja võibolla pead ka sina lähiajal „Tallinn töötab 2010“ messil ametikohta otsima. Tõsi, seesuguste Reformierakonnale pugejalike kirjatükkidega parteikontorisse või mõnesse ministeeriumisse ust kraapides ehk ikka võetakse.
Ma ei tea küll, kui vana sa täpselt oled, aga pildilt vaadates näed noore inimese moodi välja. Mul on siiralt kahju, et juba noorena nii kibestunud ja maailma peale kuri oled.
Võta puhkus, sõida reisile ja mõtle asjade üle järele. Puhanuna tagasi tulles oled võibolla võimeline ka peale Stenbocki maja propaganda millestki muust aru saama. Aru saama asjadest nii, nagu need tegelikult on!

Juku-Kalle, me ei ela Põhja-Koreas!

Lugesin Eesti Ekspressi internetiväljaandest Juku-Kalle Raidi kommentaari Tõnu Trubetsky liitumisest Keskerakonnaga. Tegemist pole ainsa valulise reaktsiooniga tuntud muusiku Keskerakonda astumisele.

Muidugi pole asi selles, et Trubetsky on poliitikat aktiivne. Tema astumisest Roheliste ridadesse sellist numbrit ei tehtud. Ju siis ei peetud rohelisi omal ajal mingiks tõsiseks ohuks paremerakondadele, kuid Keskerakonda peetakse. Hiljem selgus, miks – Rohelised on ju parlamendis viimased kaks aastat aidanud püsti hoida praegust parempoolset valitsust. Oma vähesed hääled Riigikogus on maha müüdud nii mitu korda, kui see on üldse võimalik.

Kuid iga kord kui mõni Eesti ühiskonnas silmapaistev inimene astub Keskerakonda, tehakse sellest meedias number ja püütakse selle inimese nime määrida. Eks sellega püütakse hoiatada kõiki teisi – Keskerakonda astumine toob sekeldusi.

Kuid Keskerakonnaga liitutakse sellest hoolimata.

Meenutagem vaid mõnesid nimesid, kes on viimastel aastatel meie ridadesse tulnud – Ksenija Balta, Eduard Toman, Henrik Normann, Katrin Siska, Avo Keel, Irina Embrich, Diana Arno, Mikk Saar jne.

Demokraatlikule ühiskonnale on omane valikute paljusus ning igaühe õigus otsustada ise, millist maailmavaadet toetada. Kusjuures vanades demokraatlikes riikides pole poliitilised vastuolud vähem emotsionaalsed kui Eestis, ainult ühe vahega - respekteeritakse teiste õigust olla ja ka jääda sinust erinevatele seisukohtadele. Keskendutakse asja sisule, poliitilisele debatile, ratsionaalsete argumentidele.

Rootsi parempoolsed on vasakpoolsetega kindlasti väga erinevatel seisukohtadel. Kuid mõlemad on sajaprotsendiliselt üksmeelel ühes – et nii vasakul kui paremal asuvatel poliitikutel ja ka valijatel on võõrandamatu õigus oma seisukohtadele.

See ongi demokraatia võlu ja valu, et pidevates vaidlustes selgubki kuldne kesktee ning langetatavad otsused ei pruugi meeldida kõigile, eriti äärmusele, kuid on sellegi poolest kõige paremal võimalikul moel läbi kaalutud.

Riigikord, mida paistab ihaldavat Juku-Kalle Raid aga meenutab pigem Põhja-Koreas valitsevat korda, kus samm vasakule või paremale pealiinist tähendab vaat et riigireetmist.

Tuleb mõista, et parempoolsed ei tähenda veel riiki ja et valikuvõimaluste spekter on laiem kui Laar ja Ansip kahekesi.

Me peaksime kindlasti hoiduma nende inimeste häbimärgistamisest, kes liituvad ühe või teise erakonnaga siira sooviga midagi Eesti heaks ära teha. Keskerakond ei ole mitte kunagi sarnasel moel rünnanud neid, kes on aastate jooksul liitunud Reformierakonna või Isamaa- ja Res Publica Liiduga, selle eest, et nad on teinud poliitilise valiku paremerakondade kasuks.

Jah, me oleme hukka mõistnud kauplemist oma mõjuvõimu või häältega, aga need on kaks eri asja. Kui inimesel on ikka siiras veendumus, et tema vaateid esindab kõige enam just mõni paremerakond, siis muidugi liitugu nendega.

Toon näite. Pimedate Ööde Filmifestivali Tallinnas korraldab reformierakondlane Tiina Lokk. Tallinna juhib juba pikki aastaid Keskerakond. Festivali ja linna koostööle ei ole see mingit varju heitnud ning Tallinna on PÖFF-i toimumisele alati kõigiti kaasa aidanud.

Sarnaseid näiteid võib leida kümneid kui mitte sadu.

Kahjuks ei ole just parempoolsed tihti suutnud olla üle parteipoliitilistest huvidest.

Parempoolne valitsus on teinud kõik endast oleneva, et loopida kaikaid kodarasse kultuuripealinna projektile. On takistatud Tallinna euroraha taotlemisel. On sihilikult võetud vastu pealinna huve kahjustavaid otsuseid. On mitmel korral ka põhiseadust eirates sekkutud omavalitsuste asjadesse, rikkudes nende autonoomiat.

Näib, et meie parempoolsetele erakondadele ning nende poliitikutele, aga ka nende eestkõnelejatele, nagu Juku-Kalle Raid on endiselt loomulik vaadata kõigepealt inimese parteipiletit. Ilmselt see on taak nõukogude ajast, millest peab veel vabanema.

Olen hindade tõusu pärast mures

Olen üsna kindel, et peale 1. jaanuari, mil võtame Eestis kasutusele euro, on inimestel rahaga käitlemisel palju segadust ja probleeme. Tegemist ei ole ju mitte üksnes rahatähtede nimemuutusega, vaid ka vääringud on hoopis teised. Täna on 100 krooni, peale 1. jaanuari veidi üle 6 euro. Täna saan leivapätsi 12 krooniga, mõne kuu pärast ca 80 sendi eest. Täna saad pensioni 5000 ühikut, varsti vaid ca 320 ühikut. Täna saad lastetoetust 300, uuel aastal 19. Kui palju tohin eurosid välja käia? Mis see varem, kroonides, maksis? Kas saan endale sama palju lubada? Kas ja kust pean kokku hoidma? jne jne. Ees ootab väga palju kalkuleerimist ja kaalumist.

Vaatasin ETV saadet Suveniir, kus Yleisradio korrespondent Ulla-Maija Määttänen rääkis, kuidas Soomes euro kasutuselevõtt segadust tekitas ja hindade tõusu kaasa tõi. Tema jutt tegi mind veelgi murelikumaks. Olen ka mina päris kindel, et euro tulekuga hinnad kahjuks tõusevad.
Mul on ka üks ettepanek, mis võiks olukorda lihtsustada ja teeks ka ettevõtetel hindade tõstmisel elu keerulisemaks. Alates selle aasta 1. juulist kuni järgmise aasta 30. juunini peavad kõik hinnad olema välja toodud nii kroonides kui eurodes, et inimesed harjuks. Kas ei võiks ja ei peaks terve 2011. aasta olema hinnad veel nii eurodes kui kroonides?! See teeks kõikvõimalikud arvestamised palju lihtsamaks ning nagu ütlesin, hindade põhjendamatu tõstmise keeruliseks. Mis arvate?

Aga ikkagi, kõige tähtsam ei ole küsimus, mis rahatähtedes inimene arveldab ja töötasu saab, vaid see, et tal üldse töökoht oleks ja ta töö eest töötasu saaks. Kui ei saa kroonides, ei saa ka eurodes ehk null eurot on null krooni ja vastupidi. Tööpuudus - see on jätkuvalt Eesti põhimure...

Mina ei usalda Ansipit mitte raasugi!

Mina ja ma usun, et ka mitte ükski keskerakondlane ega ka mõne teise erakonna liige ega toetaja peale reformierakondlaste ja mõne IRLika, ei usalda peaminister Ansipit ega tema valitsust. Kusjuures ma pole 100% kindel, et Ansipi partei liikmedki teda usaldavad ehk vaid need, kes tema peaministriks olemisest otsest kasu saavad – raha, positsioone või muid hüvesid, mida ta lähikondlastele heldelt jagavat.

Kes saaks usaldada peaministrit, kelle süül on Eestis 150 000 töötut; tuhanded inimesed on Eestist lahkunud, et mujal eluga toime tulla, sest siin see neil praktiliselt võimatuks tehtud. Kes usaldaks peaministrit, kelle süül on omavalitsused raskemas olukorras kui kunagi varem. Kellele meeldiks peaminister, kelle süül iga viies inimene elab vaesuses ja kelle põhiküsimus on igapäevane toimetulek ja äraelamine. Kes usaldaks peaministrit, kes ei tahagi, et elu Eestis paremaks läheks, sest ta ei võta kuulda ühtegi kriisist väljatoovat ettepanekut ettevõtjatelt, ekspertidelt ega opositsioonilt.

Olen veendunud, et Ansipis pole pettunud üksnes need ca 22 tuhat inimest, kes tema poolt neli aastat tagasi hääle andsid vaid suurem osa Eesti rahvast.

Pilt on pärit: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/73DD01294C9300BFC225737600253668

Soovin Rahvaliidu uuele peasekretärile vastutustunnet!

Lauri Vitsuti peasekretäriks valimene oli minu hinnangul Rahvaliidule, kes püüab vanad vankrid välja tuua ehk seista taaskord maainimese ja regionaalaregu eest, üsnagi ootamatu.

Avalikkus pole Lauri Vitsuti maamehelikku külge veel näinud. Oma tuntuse on vastne peasekretär pälvinud hoopis teises valdkonnas. Seega tuleb vastsel peasekretäril läbida muutumine ning endise tööga hüvasti jätta. Poliitikuna me Lauri Vitsutit ei tunne, kuid loodan, et Rahvaliidu uuel peasekretäril jätkub oskusi ja tahet, et end selles valdkonnas tõestada.

Peasekretärina seisab Vitsutil ees raske tööpõli, et taaskord oma sõdurid ritta seada ning ka valijate poolehoid võita. Erakond on teinud julge otsuse, võttes seisukoha jätkata iseseisva erakonnana. Rahvaliidul on tulevikku, kui uued juhid suudavad tajuda vastutust, mis nad on võtnud ning neil jätkub jõudu minna taaskord oma juurte juurde.

Keskerakonnal on olnud pikaaegne koostöö Rahvaliiduga ning loodan, et see sujub ka uue peasekretäriga.

Loodan, et vastvalitud peasekretär oskab hinnata Rahvaliidu panust ning kannab oma ametit erakonna vääriliselt. Ei tohi unustada, et erakond teenib rahva huve, mitte mõne tema liikme heaolu. Just sellise vea tegid Rahvaliidu endised noored juhid, kes isiklikke ambitsioone esile seades kaotasid nii rahva kui ka erakonna liikmete toetuse.

Soovin Rahvaliidu uuele peasekretärile õpihimu, vastutustunnet ning jõudu!
Tervituseks saadan Lauri Vitsutile kimbu rukkililli.

Ansip naudib majanduskriisi

Täna valitsuse pressikonverentsil küsimustele vastates teatas peaminister Andrus Ansip, et ta ei hakka astmelist tulumaksu mitte kunagi toetama, esitagu Keskerakond seda või 15 korda.

Ansipi tänane avaldus näitab, et peaminister elab endiselt klappidega, naudib majanduskriisi ega otsigi sellest väljapääsu. Ta on justkui „sadomasohhist“ kes naudib, kuidas 150 000 inimesel pole tööd; kuidas iga viies inimene elab vaesuses; kuidas noored emad peavad üksi lapsi kasvatama, sest isad on Soomes või Inglismaal tööl jne.

Astmeline tulumaks on vastukaaluks edasistele kärbetele, mida Reform ja IRL suvekuumuses kindlasti välja hauvad. Samuti on see alternatiiviks riigivara odavmüügile, millega Ansipi valitsuse ministrid samuti usinasti tegelevad. Astmeline tulumaks on päästerõngas!

Kuid päris ausalt, mind ei huvita, kas astmeline tulumaks Ansipile meeldib või mitte, astmelist tulumaks on vaja Eesti inimestele, mitte põikpeast peaministrile! Ammu on ju selge, et see mis meeldib rahvale ei meeldi Ansipile ja see, mis meeldib Ansipile ei meeldi rahvale!

Olen valimisea langetamise poolt

Sajand tagasi ei lubanud peaaegu ükski riik maailmas naisi valimisurnide juurde, pool sajandit tagasi kehtestasid Lõuna-Aafrika Vabariik ja mõned Ameerika Ühendriikide osariigid piirangud mustanahaliste valimisõigusele. Tänaseks oleme jõudnud arusaamale, et igal täiskasvanul peab olema õigus hääletada. Miks me aga siiani arvame, et 18-aastane on rohkem täiskasvanu kui 16-aastane?

Põhiline argument, mille esitavad valimisea langetamise vastased, on argument noorte ebaküpsusest ja kogemuste vähesusest. Meenutame siinkohal, et enamik 16-aastastest noortest on põhikooli juba lõpetanud ning nad on läbinud kodanikuõpetuse tunnid ja suuremal osal neist ka töökogemus olemas.

Üks demagoogilisemaid väiteid, mida mina olen kuulnud, kõlas 25. juuni Kuku raadio saates “Vastasseis” Tartu Ülikooli õppejõu Viljar Veebeli suust sellisena: 16-aastased noored ei ole nädalatki elus tööl käinud ega palka teeninud. Aga lehepoisid, jäätise- ja suveniiridemüüjad, maasika- ja kurgikorjajad, kõikvõimalikud abitööd erinevates tootmisettevõtetes, osalemine õpilasmalevas – kas need siis ei olegi tööd?

16-aastastel on juba tänasel päeval olemas mitmeid õigusi ja kohustusi, mille osas neid küpseks peetakse, näiteks algab alaealiste kriminaalvastutus 14. eluaastast, ajateenistus kohustus lasub meestel vanuses 16.-60. eluaastat. Vabadussõjas võitlemiseks nii noored kõlbasid, aga riigi asjades rahuajal kaasarääkimised on 16. aastased väheste kogemustega?

Veelgi enam, see 16-aastane vanematekodus elav noor astub kahe aasta pärast ellu ning see, millisesse, peab olema ka nende määrata. Valimisõiguse laiendamine 16-aastastele noortele paneks ka poliitikuid noorte huvisid rohkem arvesse võtma, mitte tegema näiteks koolireformi, mis noorte seisukohaga üldse ei arvesta ning jätab väga paljud tänased õpilased ilma haridusest oma kodukohas.

Jah, mitte kõiki 16-aastaseid ehk ei huvita ühiskonna elus toimuv, kui selliseid apaatseid inimesi leidub kõigis vanuserühmades. Mis veel räägib noorte kasuks, on asjaolu, et nad on üles kasvanud vabas kapitalistlikus riigis ja nad teavad, et igast kodanikust sõltub suurel määral see, kuidas meie riigil läheb, erinevalt nõukogude tingimustes kasvanud inimestest, kes siiani ei usu, et nende võimuses on kuidagi riigi poliitikat mõjutada. Kas me soovime kasvatada õpitud abitusega noori kodanikke? Kodanikke, kelle jaoks demokraatlikul ja totalitaarsel riigil nagu erinevusi polekski – vali või ära vali, huvidega ikka ei arvestata?

Ühtlasi leian, et valimisea langetamine oleks mõttekas ka integratsiooniga seotud eesmärke silmas pidades. Täitsa võimalik, et vene noored kasutaksid isegi aktiivsemalt võimalust valimistel osaleda.

Kindlasti on vale väita, et noortel puudub huvi poliitika vastu. Olgu tõestuseks või Keskerakonna Noortekogu, kuhu täna kuulub enam kui 5 000 aktiivset Eesti noort inimest, kes soovivad oma riigi tuleviku kujundamisel kaasa rääkida. Noortekogu liikmete arv on aastate jooksul pidevalt suurenenud ning noortekogu juhtide hulgast on tulnud mitmed tänased Keskerakonna juhtivpoliitikud, ministrid, riigikogu liikmed, omavalitsusjuhid.

Noortele valimisõiguse andmine annaks tänastele 16- ja 17-aastastele võimaluse juba kohe kaasa rääkida, millises riigis nad täisealiseks saavad ja täieõigusliku kodanikuna ellu astuvad.

Suure-Jaani ja Võhma peaksid ühinema?

Üha enam arutlen, et mis oleks kui Suure-Jaani vald ja Võhma linn ühineksid? Mis see annaks, oleks see kasulik või kahjulik?

Kõigepealt, mind ajab kurjaks kui omavalitsuste ühinemise puhul räägitakse omavalitsuste suurusest või hakatakse kaardil piire ümber joonistama. Need kaks ei ole ju üldse põhiküsimused ja olulised. Haldusreformi juures on tähtsad omavalitsuse poolt teostatavad ülesanded ja nende ülesannete täitmiseks vajaminev tulubaas ehk vahendid ehk raha. Seega ei puuduta ma Suure-Jaani ja Võhma ühinemise puhul mitte sõnagagi valla suurust ega arutle, kust üks või teine piir peaks jooksma.

Olin mõned aastat tagasi ka Suure-Jaani, Olustvere ning Vastemõisa valla ja Suure-Jaani linna liitumise tuline pooldaja. Juba tollal selgus analüüsidest ja aruteludest, et ühiselt on võimalik omavalitsustele pandud ülesandeid otstarbekam ja odavam täita – sotsiaalhoolekanne, kultuur, kommunaalmajandus ning rääkimata hariduselu korraldamisest. Peamiselt see viimane, hariduselu korraldamine, on mind linna ja valla ühinemismõtetele viinudki, eriti veel peale „Lukase haridusreformi“.

On selge, et tulevikus tuleb langetada otsused gümnaasiumide edasiste käekäikude kohta sealhulgas ka Põhja-Viljandimaa gümnaasiumide osas. Lähiaastatel kooliminevate laste arv näitab, et kahte gümnaasiumi Põhja-Viljandimaal me õpilastega ei täida ja seepärast üleval pidada ei suuda. Seda pole mõtet ka vägisi laste hariduskvaliteedi arvelt raha raisates teha. Küsimus tuleks lahendada rahumeelselt ja koostöövaimus. Pean mõistlikuks, et ühinenud (Suure-Jaani ja Võhma) omavalitsuses oleks üks gümnaasium, viis põhikooli ning üks huvikool. Arvutused näitavad, et seesugune koolivõrgustik oleks optimaalne ning viis põhikooli „toidaks“ ühe gümnaasiumi kenasti õpilastega ära. Loomulikult tuleks läbi ja üle vaadata kogu koolitranspordi, pedagoogilise kaadri, õppesuundade ning toetuste valdkond, et need toetaks eelpool nimetatud koolivõrku.
Niisamuti oleks ühiselt võimalik optimeerida kultuuri ja sotsiaalvaldkonna tegemisi.

Ühinenud omavalitsustel oleks eelis Euroopa programmidest ja projektidest raha taotlemise osas, sest mida tugevam on partner rahastajatele, seda kindlam on positiivne otsus ja koostöö. Vähe tähtis ei ole ka asjaolu, et omafinantseerimise võimekus erinevatest fondidest raha taotlemisel oleks ju märksa suurem.

Ühinemisega kaasneks lisaväärtus ka valla juhtimisse – oskusteave, spetsialiseeritus ja miks mitte ka kulude vähenemine.

Need on vaid mõned vähesed põhjused, miks arvan, et Suure-Jaani ja Võhma ning miks mitte ka Kõo peaksid ühinema või vähemalt sellekohaseid kõnelusi alustama. Tugev Põhja-Viljandimaa omavalitsus suudaks rohkem. Tugev omavalitsus suudaks vastu seista ka Ansipi valitsuse omavalitsusi kägistavale poliitikale.

Mõelgem ja arutlegem!

E-erakonnast Delfile

Täna tegi Delfi uudise "Toobal: loodan, et e-erakonnast ei saa paremerakondade puudlit" minu kommentaarist seoses e-erakonna loomisega. Kuna Delfile saadetud kommentaar oli märksa pikem ning välja oli jäetud oluline osa, siis avaldan selle täismahus siin.

Delfi küsimus:
Mida Teie arvete ärimees Mati Väärtnõu asutatavast uuest internetipõhisest parteist? Kas peate seda üldse tõsiseltvõetavavaks ettevõtmiseks?


Minu vastus:
Keskerakonnale on kõik liitlased võitluses parempopulismiga teretulnud.

Samas peab olema ettevaatlik, et hiljem ei tuleks välja, et algselt alternatiivi pakkunud jõust saab vaid praeguste paremerakondade puudel.

Res Publica võttis omal ajal peamiselt paremerakondade hääli, lubades uut poliitikat. Siis aga läks Reformierakonnaga valitsusse vana poliitikat jätkama. Tänaseks seda erakonda enam pole.

Tarandi edu on seletatav peamiselt sellega, et inimesed soovisid paremerakondade populistidele ja võimule tulnud parteibroileritele koha kätte näidata. Kuid Tarandit Eesti poliitikas pole.

Suur lootus oli ka Roheline erakond. Roheliste poolt hääletasid need, kes otsisid altenatiivi parempoolsele tarbimiskultusele. Aga nüüd peavad Rohelistele hääle andnud inimesed, pealt vaatama, kuidas nende hääletaga hoitakse veepeal parempoolset valitsust.

Parempoolsetele näidati koht kätte ka Ühtse Eesti etendusel Saku Suurhallis. Aga mis sellest nüüd edasi saab?

Mina väga loodan, et uue loodava e-erakonnaga samamoodi ei lähe. Usku peab olema.

Aaviksoo: õnn ei ole rahas, killud toovad õnne

„Aaviksoo: õnn ei ole rahas, killud toovad õnne“ – just seesugune mõte valdas mind, kui täna vabadussambast mööda kõndisin. No on ikka õnnetu värk küll selle sambaga – nagu õnnetuse hunnik.

Ka mina käisin samba avamisel, üritus oli kena, rahvast palju ja sammas säras, olgugi, et juba enne selle avamist oli sambakarneval alanud, sest vaieldi nii kuju, pikkuse kui koha üle. Pean tunnistama, et see oli vist ka ainus kord, mil sammast „töötavana“ nägin. Kohe varsti pärast seda lakkas töötamast samba valgustus, erinevad detailid muutsid soovimatus suunas värvi, poldid logisesid, nüüd siis tagatipuks hakkas sammas otsast lagunema. Õhtuleht kirjutas, et esmaspäeval sai kaitseminister Aaviksoo (Keskerakonna Noortekogu nimetas Aaviksoo Samba-Jaaguks, väga tabav minu arvates) sms-i: "Vabadussambast kukkus klaastahvel alla, mupo valvab õnnetuskohta". Samal päeval pühendas leht ka oma juhtkirja just samba teemal pealkirjaga „See pole enam naljakas“. Täiesti nõus, aga minu arvates ei olnud see algusest peale naljakas, kui siis halenaljakas.

Kindlasti ei ole kogu selle samba jama juures tegemist asjade kokkulangemisega või algusest peale lihtsalt õnnetu projektiga või ebaõnnega. Tegemist on ikka selgelt oluliste möödalaskmistega ministeeriumi, ministri ja selle projekti juhtide poolt. Arutletud on selle üle, kas minister Aaviksoo peaks võtma poliitilise vastutuse ja tagasi astuma. Mis siin arutada on, muidugi peaks tagasi astuma ja mitte rääkima vigade parandamisest jne. Ta ei saa ju sellega hakkama, käkib asja veel hullemaks. Mees, kes laseb mitusada miljonit krooni riigi raha tuulde peab pildilt kaduma – ja veel arutatakse, kas ja miks ja millal?! Absurd!

Ja üleüldse soovitan ma riigivalitsusel pöörduda palvega Tallinna linnavalitsuse ja linnapea Edgar Savisaare poole palvega, et linn asja korraldamise enda peale võtaks. Siis saaks üks korralik vabadussammas valmis ka. Olen kindel! Tegi ju Savisaare linnavalitsus superkena Vabaduse väljaku, asi siis tal platsi serva korralik sammas püstitada oleks.

Reformierakonnal on vähe liikmeid, aga palju raha

Reformierakond püüab viimased kaks nädalat suure meediakampaaniaga oma ridu täiendada. Raadios jooksevad reklaamid, teha on lastud spetsiaalne kodulehekülg, tänavatel on kallid värvilised plakatid.

Teades natukenegi reklaamide hindadest ja arvestades selle kampaania suurt mahtu arvan, et oravate „tule meiega“ kampaania maksumus on ca 3 miljonit krooni.

Täna tuli reformibüroost teade, et värbamiskampaania raames on erakonnaga liitunud 500 inimest. No teate, see on ikka läbikukkumine küll – ainult 500!
Teeme väikese arvutuse – jagame kampaania reklaamiks kulunud raha liikmeks astunutega ehk siis 3 000 000 : 500 = 6000 krooni iga uue liikme kohta.

Huvitav oli ka veel see, et samas uudises, kus räägiti värbamiskampaania käigus liitunud viiesajast uuest liikmest, loeti üles mõned Rahvaliidust ülejooksnud vallavanemad. Raske uskuda, et nimetatud vallajuhid raadioreklaami peale parteid vahetasid. Räägitakse hoopis, kuidas Laine Jänes, Urmas Klaas, Peep Aru, Rain Rosimannus jt ning ka Ansip isiklikult katuserahade eest vallavanemaid „ostmas“ käivad. Uskumatu, aga tõsi – ka kriisi ajal olla neil raha, mille eest omavalitsusjuhte parteisse „osta“! Loodan, et sellesama 6000 krooni eest polnud need vallajuhid nõus parteid vahetama...

Keskerakonnaga liitus ilma igasuguse kampaaniata 2009. aastal 1600 uut tegijat ning käesoleva aasta viie kuuga on erakonda astunud üle 600 inimese. Keskerakondlasi on juba üle 12 600. Keskerakond on suurim, vanim ja populaarseim erakond.

Erinevalt Reformierakonnast liitutakse Keskerakonnaga maailmavaatelistel kaalutlustel –Keskerakonnaga liitujad toetavad erakonna poliitikat ja tegemisi. Nad on meiega võitluses suure tööpuuduse vastu, peavad lugu meie sotsiaal- ja hariduspoliitikast jne. Nad soovivad Keskerakonda oma riiki juhtima. Tallinna juhtimisega saadakse edukalt hakkama ja see näitab, et edukalt saadaks hakkama ka riigi juhtimisega.

Ansipi ja Laari valitsus ajab eestlasi Eestist ära!

12. mail esitas haridusminister Tõnis Lukas (IRL) Riigikogus üleskutse “Inimesed, lahkuge Tallinnast”. Umbes nädalapäevad varem oli rahandusminister Jürgen Ligi (Reformierakond) esinenud Riigikogu ees seisukohaga: “Kui Eesti ei kõlba, valige endale teine riik”. Majandusminister Juhan Parts (IRL) on samuti õhutanud eestimaalasi välismaal tööd otsima, kui Eestis tööd ei leia.

Kas tegemist pole ministrite lapsikute väljaütlemistega või valitsuse ametliku poliitikaga?

Täna avaldas Postimees uudise “Mullu suurenes Eestist lahkujate hulk” [http://www.postimees.ee/?id=267749]. See uudis käis läbi ka teistest meediakanalitest.

Ametliku statistika kohaselt rändas 2009. aastal Eestist välja 4647 inimest, mis on ligi 200 isiku võrra enam kui aasta varem. Eestist lahkub rohkem inimesi kui siia sisse rändab. Peamistelt rännati Soome, Venemaale, Rootsi, Suurbritanniasse ning Saksamaale.

Eile aga avaldas BNS uudise maksulaekumiste kohta, millest loeb muuhulgas välja, et 2008. aastal kasvasid ligi 300 miljoni krooni võrra välismaalt saadud tulud.

Eeldame, et ettevõtlustulu osakaal sellest on sama marginaalne kui ettevõtlustulu osakaal Eestis teenitud tuludest (ehk isegi väiksem). Arvestame keskmise tuluga ühe isiku kohta, mis tõenäoliselt on pigem suurem kui Eestis teenitud keskmine tulu.

Nii arvutades, võib maksuameti andmetest teha järelduse, et välismaalt ametlikku tulu saajate arv on mullu suurenenud vähemalt kolm korda enam kui ametlik väljarändestatistika.

Täppisteadus see ei ole, nagu Eesti riigi statistika ikka, on igal numbril küljes kümme “aga”...

Tuletame meelde hiljutist šokeerivat uudist tegeliku töötuse kohta, mis ametlikust tööturustatistikast erines tunduvalt. Kui ametlikult on Eestis umbes tööpuudus 15 protsenti, siis tegelik tööpuudus jääb pigem 20 protsendi kanti – vahe on üle 30%.

Väljarände puhul aga näeme, et ametliku statistika ja tegeliku olukorra vahe on pigem mitmekordne!

Seega on suur väljaränne Eestist veel üks fakt, mida valitsus kõigiti üritab varjata, nagu ka tegelikku tööpuuduse numbrit.

Isiklikult kahtlustan, et neid, kes möödunud aastal Eestist lahkusid, oli palju enam kui 200 või 600 inimest. Võtke lahti kasvõi Facebook ja vaadake kui paljude Eesti noorte asukohamaaks on hetkel märgitud Austraalia...

Mõistagi ei soovi valitsus suurt väljarännet ja suurt tööpuudust tunnistada, sest see käib rist vastu nende demagoogiale, mis räägib meile üha veendunumalt, et Eestil läheb aina paremini. Vassimine, valetamine ja numbrite ilustamine käib täie hooga.

Samal ajal tuuakse meile näiteks Kreeka. Olgu Kreekaga kuidas on, aga vähemalt ei näita Kreeka valitsus kreeklastele ust ja ei tee avaldusi stiilis “kui siin ei meeldi, minge siis ära”.

Kuni valitsus ei võta tööpuuduse osas sisuliselt midagi ette ja kuni Eesti inimestele pole Eestis tagatud vähimatki toimetulekut, seni jätkub ka Eestist lahkumine, mis pikas perspektiivis maksab meie majandusele väga valusalt kätte.

Kusjuures, märkimisväärne, et isegi ametlik statistika tunnistab, et lahkujate hulgas on palju just noori mehi. Noored mehed annavad tooni ka töötute hulgas. See statistika on veel üks kinnitus faktile, et töötukassas arvelt maha võetavad inimesed täiendavad pigem heitunute ridu kui leiavad tööd. Ja sellega pole mõtet vaielda – vaid tuleb tegutseda.

Tööpuuduse vastu tuleb jõuliselt võidelda

12. mai Viljandimaa lehes Sakala ilmus minu arvamuslugu. Avaldan selle ka oma blogis.
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=261451

Ühiskonnas on pälvinud suurt tähelepanu Keskerakonna plakatid, mis heitsid Andrus Ansipile ja Mart Laarile ette ükskõiksust tööpuuduse vastu võitlemisel.

Hiljuti lõppenud Inglise parlamendivalimisi ilmestasid plakatid, millel opositsioon osutas jõuliselt võimuladviku vigadele. Inglise konservatiivide reklaamil oli kujutatud leiboristide juhti ja äsja tagasi astunud peaministrit Gordon Browni. Plakati tekstid rääkisid sellest, mida konservatiivid briti peaministrile ette heidavad: 80 000 vangi ennetähtaegselt vabastamine, rekordiline tööpuudus noorte seas, kihistumine ühiskonnas, väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse suurendamine, miljardite väljavõtmine pensionisüsteemist.

Inglismaal olid need plakatid valimisvõitluse loomulik osa ning neis ei leitud midagi taunimisväärset. Erinevalt Eestist ei astunud sealsed jumalateenrid võimul oleva partei kaitseks välja ega tauninud opositsiooni tegevust.

Eesti paremerakonnad kinnitavad, et kiire majanduslangus ja sellega kaasnev suur tööpuudus on üleilmset majanduskriisist johtuv paratamatus ning sellest tulenevalt ei olnud valitsusel mingeid võimalusi kriisi vältida või pehmendada. Muidugi nad ütlevad seda, sest vastasel juhul võtaksid nad omaks osa süüd ja sellega koos ka osa vastutust!

Et poliitilist protsessi mustvalgeks muuta, on püütud Keskerakonnale külge kleepida vaid Ansipi-Laari parem­erakondade süüdistamist. Seda aga ei ole Keskerakond teinud. Keskerakonna kampaania kriitikud esindavad mõtteviisi, mille kohaselt peab Eestil olema üks, ametlik, valitsuse sõnastatud ja võimude kinnitatud lähenemine kõigile Eesti probleemidele. Et valitsuse arvamus ongi Eesti asi ja kõik, kes ei nõustu sellega, on Eesti vastu. See on absurd!

Mitmesajal tuhandel Eesti inimesel pole vähimatki lootust lähimas tulevikus oma majanduslikku olukorda parandada ja vaesusest pääseda. Nende huve ei kaitse praegu keegi teine peale Keskerakonna. Selles, et Eestis ei ole tehtud õigeid otsuseid, otsustamisega on venitatud ja keskendutud on teisejärgulisele, süüdistame parempoolseid ka edaspidi ning me pole üksi. Sama on rääkinud näiteks paljud majandusteadlased, analüütikud ja ettevõtjad.

Küsimus on põhimõtteline. Kui võtame omaks, et kriisi põhjused on vaid välised, siis järelikult on kriisi ületamine soodsa väliskeskkonna äraootamise küsimus.

Selline lähenemine on täpselt sama rumal kui osutada näpuga ainult Andrus Ansipile, eeldades, et kõik muutub üleöö paremaks, kui saame välja vahetatud ühe inimese Eesti võimuaparaadis. Vaja on kogu valitsuse vahetust ja mõtteviisi muutust riigi juhtimises.

Rääkige parem Ansipi palgast!

Savisaare palgast rääkimise asemel võiks rääkida hoopis Ansipi palgast. See on Tallinna linnapea palgast suurem, kuid ise küsimus on see, kes on oma palga välja teeninud ja kes ei ole.

Tallinn suutis eelmisel aastal väga operatiivselt reeageerida kiirelt kasvavale tööpuudusele. Sel ajal kui valitsus pole mingit kriisikava vastu võtmist isegi arutanud, on Tallinnal vastav plaan olemas. Eelmisel aastal alustatud töö on juba ka vilja kandnud, loodud on tuhandeid uusi töökohti, inimestele antakse reaalselt ja käegakatsutavat abi.

Ansip seevastu on veetnud oma päevi püüdes Eesti inimestele selgeks teha, et tegelikult on kõik riigis kõige paremas korras.

Inimesed seda ju ei usu! Alles hiljuti avaldas Reformierakonnale muidu lähedane Postimees uuringutulemused, millest selgub, et Eesti peaministriga on rahul vähem kui pool Eestis elavatest inimestest. Ansip ja Ligi, kes on tegelenud vaid kärpimisega, on oma ülbe hoiaku ja hoolimatu suhtumisega teeninud rahvalt vaid negatiivse hinnangu.

Tallinna linnapeaga aga ollakse Tallinnas selgelt rahul, mida näitavad ka viimaste kohalike valimiste tulemused.

EURO 11,6 - mitte kurss, vaid kulud kampaaniale

Rahandusministeerium plaanib kulutada 11,6 miljonit krooni eurole üleminekut selgitava kampaania läbi viimiseks. Usun, et kellelegi ei jää arusaamatuks, et tegelikult soovitakse riigi rahakotist võtta raha Reformierakonna valimiskampaania korraldamiseks.

Mis sellele viitab?

Esiteks, mis kampaaniat Euro kohta üldse vaja on. Kas Eestis on inimesi, kes ei tea, mis euro on? Sellest räägitakse iga päev uudistes, usun, et sellise lihtsa asja nagu rahavahetus õpetamiseks ei pea kulutama üle kümne miljoni krooni maksumaksja raha.

Teiseks, miks korraldab kampaaniat Rahandusministeerium, miks mitte Eesti Pank? Kuigi mõlemaid organisatsiooni juhivad reformierakondlased, siis mõistagi on asja juhtimine poliitilise ministri kätte usaldada Reformierakonnale kindlama peale väljaminek. Eesti Pank peaks siiski korraldama vähemalt näiliselt objektiivse ja väärika kampaania.

Kolmandaks, kes hakkab kampaaniat korraldama? Nagu on juba selgunud sotsiaalministeeriumi kureeritud hangetel, arvan, et ka sel korral osutub konkursi võitjaks just mõni Reformierakonnaga seotud agentuur. Sellepärast asi ongi Reformierakonna ministeeriumi korraldada antud!

Usun, et kampaania tuleb kindlasti väga "erapooletu" - millegi pärast arvan ma, et kampaaniaga püütakse eurot rahvale müüa nagu pesupulbrit ning keegi ei kavatse rääkida sisulistel valusatel teemadel, nagu euroga tõenäoliselt kaasnevad hinnatõusud.

Kõikjal, kus eurole on üle mindud, on see kaasa toonud just esmatarbekaupade hindade ümardamise ülespoole.

Reformierakond armastab rääkida lasteaedadest. See on nende argument igas olukorras - mõelge kui palju lasteaedu saaks selle raha eest ehitada või korda teha. 11,6 miljoni krooni eest, mida soovitakse nüüd parteipropagandaks ära raisata, saaks poole miljoni krooniga toetada enam kui kahtkümmet Eesti lasteaeda! Selle eest saaks ehitada 3-4 uut lasteaeda!

Huvitav on see masuaegne säästupoliitika, kus kõik sotsiaalsed tagatised, pensionid, inimeste palgad ja toetused omavalitsustele saavad kirvest, kuid Ansipi võimul püsimise toetamiseks tehakse mida iganes. Ja tegijaks seesama Ligi, kes kõigilt teistelt nõuab ranget kokkuhoidu!

Kui esimese asjana mindi eelarvekärbetega just lasteaedade kallale, väites, et raha pole, siis selgub nüüd, et riigil on miljoneid kroone üle, mida kulutada valitsuserakonna valimiskampaania toetuseks.

Palusin Keskerakonna saadikuid Toompeal, et nad esitaksid täna rahandusminister Ligile arupärimise, kuidas ja mis otstarbel seda 11, 6 miljonit krooni ikkagi kasutatakse.

Valel on lühikesed jalad

12. veebruaril k.a. avaldas Postimees Tuuli Kochi kirjutise, mille kohaselt Reformierakonna toetus avalikkuses pidi väga kõrge olema, Keskerakonnal see aga muudkui langevat. Reformierakonna peasekretär Kristen Michal põhjendas selles artiklis asjade niisugust seisu „Tallinnas valitseva kurva olukorraga“. Tema sõnade kohaselt: „enne valimisi hoiti kinni uudiseid, mis oleks väljendanud pealinna senist kehva juhtimist, kuid nüüd on need välja tulnud ning linnakodanikud peavad selle kinni maksma“.

Põnev oli teada saada, kui võimas on ikka Keskerakond. Lausa suudab kinni hoida avaliku õiguslikku ringhäälingu ning suurte lehtede – Postimehe, Päevalehe uudiseid nii, et linnakodanikud ei saagi tõtt teada! Kristen Michal peaks selgitama, kuidas Keskerakond selliseid asju teeb. Äkki on selles isegi midagi kriminaalset, millest prokuratuur suudaks leida kuriteo koosseisu?

Nali naljaks, aga mind hakkas huvitama, kui palju Kristen Michali ja Tuuli Kochi üllitises on siis tõtt. Mulle sattus kätte Turu-uuringute AS poolt Tallinnas läbi viidud avaliku arvamuse küsitlus. Aluseks oli võetud Riigikogu valimiste elektoraat. Uuringu tulemustest selgus, et Riigikogu valimistel koguks Tallinnas veebruari kuu seisuga kõige rohkem hääli Keskerakond (23 %), teisel kohal on Reformierakond (14 %), kolmandal kohal IRL (11 %), neljandal kohal Sotsiaaldemokraatlik Erakond (5 %) ning viiendal kohal Eestimaa Rohelised (3 %). 1 % vastajatest valiks üksikkandidaadi ning Rahvaliidu toetus on Tallinnas pea olematu.

Päris armetus seisus need reformierakondlased, kelle edu meedias nii agaralt kuulutatakse. Saan aru, et Reformierakonna peasekretär püüab musta valgeks rääkida, aga miks ajaleht Postimees sellega nõustub, jääb mulle mõistatuseks.

IRL´i suurkogu umbusaldas Aaviksood ja Pomerantsi

Uurisin ja puurisin veel Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogu juhtorganite valimistulemusi, nimelt IRL´i ministrite kandideerimist ja saadud hääli.

Aseesimeheks kandideeris kolm ministrit – Aaviksoo, Lukas ja Parts. Erakonnakaaslaste toetuse said ministrid Parts (1248 häält) ja Lukas (594 häält). Aaviksoo valituks ei osutunud ja tema häälte hulka ei ole avalikustatud. Kui vähe neid siis oli?

Eestseisuse valimistel kandideerisid regionaalminister Siim Kiisler, põlluminister Helir-Valdor Seeder ja siseminister Marko Pomerants. Parteikaaslaste heakskiidu pälvisid vaid Kiisler ka Seeder. Pomerants jäi õnnetult erakonnasõprade toetuseta.

Seda võib käsitleda kui erakondlaste umbusaldust ministrite tööle.

Aaviksoo madal populaarsus erakonna sees on ilmselgelt seotud sambakarnevaliga, mis kruvib uusi tuure ega näe veel tõenäoliselt niipea lõppu. Ega kasuks pole tulnud ka masu ajal ministeeriumi ametnikele preemiate kirjutamine, IT Kolledži müügiskandaal ja Herman Simmi lugu.

Pomerantsiga on keerulisem. Temaga seoses ei meenu esialgu mitte midagi, millega minister hakkama oleks saanud, ei head ega halba. Siiski – päästeametnike ja politseinike palga ja tööaja kallale minek ajas ikka paljudel harja punaseks. Samuti päästedepoode ja konstaablijaoskondade sulgemine. Ja võibolla ei ole ka tema luuletused Res Publica poistebändile meelt mööda. Muud ei oskagi temast arvata.

Res Publica on tagasi

Eile Tallinnas Nokia Kontserdimajas toimunud Isamaa ja Res Publica suurkogu tõi selguse erakonna sees võnklevates jõujoontes.

Õukonnameedia võimendas peamiselt Mart Laari tagasivalimist erakonna esimeheks, nimetades seda Laari võiduks. Kuidas tegelikult läks? Kes nüüd erakonda juhib? Kes tegelikult võitis? Kui on võitjad, on ka kaotajad. Kes kaotas?

Esimehe valimistulemusega ei olnud küsimust. Laar kandideeris ainsana, seega tema tagasivalimine oli ette teada ja ma ei saa aru, miks seda nii suureks uudiseks peetakse.

Erakonna aseesimeeste valimiste tulemus ja käik olid aga märksa põnevamad. Selle tulemused omavad palju suuremat uudisväärtust ja mõtteainet kui esimehe tagasivalimine. Aseesimeesteks kandideeris kuus erakondlast. Laari lähikonnast minister Lukas ja senine peasekretär Tsahkna, minister Partsi meeskonnast Riigikogu juht Ene Ergma ja Juhan Parts ise. Veel kandideerisid minister Aaviksoo ja minister Seeder. Valiti kolm aseesimeest – Parts, Ergma, Lukas (häälte saamise järjekorras, kusjuures Parts ja Ergma olid Lukasest peajagu üle). Selgelt näitas Juhan Partsi Res Publica äraostmatute seltskond siin jõudu ja võimu, mida tal Laariga võrreldes hulga rohkem oli.

Sama huvitav on ka eestseisuse valimiste tulemus. Erakonna eestseisusesse kuulub 20 liiget. Ja pange nüüd tähele – kahekümnest liikmest kaksteist ehk selge enamuse said endised respublikaanid. Parts võitis!

Vähem tähtis ei ole ka erakonna aukohtu valimistulemus. Aukohut peetakse ikka erakonna südametunnistuseks. Kellele kuulub IRLi südametunnistus? Respublikaanidele - üheksast aukohtu liikmest vaid kolm kuulub nn kampsunitele (vanadele Laari isamaalastele), seega suur enamus, kuus liiget, Res Publicale, Partsile.

Huvitavaks kujuneb kindlasti ka erakonna peasekretäri nimetamine. Põhikirja järgi peab esimees esitama eestseisusele peasekretäri kandidaadi, mille eestseisus omakorda erakonna volikogule kinnitamiseks esitab. Kas Partsi eestseisus kooskõlastab Laari valiku? Kahtlen. Usun, et ka erakonna tegevjuhiks nimetatakse lähiajal keegi Res Publica liikmepiletit taskus kandev tegelane.

Erinevatesse juhtorganitesse valituid analüüsides, nende varasemat kuulumist vaadates, saame öelda, kes olid IRLi suurkogu võitjad ja kaotajad.

Mart Laar on küll erakonna esimees, kuid kelle eestseisuses? Muidugi Partsi! Eile õhtul uudiseid jälgides tekkis mul paratamatult kujund – isamaalane Mart Laar juhib Res Publicat. Seda muidugi nii kaua kui äraostmatute seltskonnale kasulik ja vajalik on. Usun, et on vaid aja küsimus, mil Parts ise laua otsa istub ja ka formaalselt erakonda juhtima hakkab.
Parts ja co võitsid suurelt. Laar kaotas. Aaviksoo kaotas suurelt.

Mõelgem sellele, et eile valitud IRLi juhtkond paneb kokku järgmise varakevade Riigikogu valimiste nimekirja, nimetab esinumbrid ja jagab võtmepositsioonid. Samuti on erakonna tüüri juures see juhtkond ka järgmise sügise presidendi valimiste ajal.

Eile Nokias toimunud IRLi suurkogul sai selgeks, et Res Publica on tagasi. Kas nad vahepeal õppinud ja targemaks saanud on, see on iseküsimus, eks seda lähitulevik näitab.